Remont, remont, remont! Appi kui mõnus. Laupäeva õhtul sai vennase elamine viimaks ometi korda. Pühapäevahommikul, pärast esimesi mõnusaid kahekesi pannkooke arutasime piigaga paar minutit ning siis asju kandma. Kaks suurt tööd on remondi juures. Esimene neist on toa tühjaks kandmine, mille käigus esiteks tuleb leida ruum kõikidele asjadele, tunne, et miski ei mahu kuskile ja huvitav kus me ise nüüd elame? Pakkimise käigus oleks ütlemata normaalne ka selekteerida välja see pool konteineritäit prügi, mis minema visatakse. Oeh, see on keeruline. Teine keeruline koht on remondi lõpetamine. Aeg, mil tuleks kõik need kastid jälle lahti pakkida ja siis ilusat elu nautima hakata. Kastides on raudselt veel sellist kola, mida otseselt ära visata ei raatsi, kuid millega pole suurt midagi peale hakata ega neid asju kuhugi panna. Õnneks on esimene tehtud ja teine veel kaugel.

Esmalt oli muhe unistamise periood. Küsimused, millist tuba ma tahaksin, mis värvide ja tapeetidega. Edasi juba tehnilised pisiasjad. Mõelda mõnuga mida ja kuidas teha. Mõtlemise käigus kohandada ideid ning arendada sealt jälle edasi midagi.. Mmm. Noh, ega ma ju tegelikult tahagi seal suurt miskit erilist teha. Vajadus oli värske värvi ja terve tapeedi järele. Tapeeti ostsin kuus rulli - igaüks erinev. Kolm roosades, kolm helesinistes toonides. Ei pane paanhaaval triibulist, hoopis ruuthaaval tuleb ta seina. Erinevatesse toanurkadesse jääb domineerima erinev toon - õppimise ja magamise juurde valdavalt sinine, mängunurk roosakam... Suure riidekapi ühe ukse tahaks üle teha rauapuruvärviga, et saaks magnetitega asju hoida... Oh, miljon mõtet ja uniststust...

Nüüd siis tegutsemise hetk. Huvitav, seda boilerit mulle meeldis paigaldada. No ikka hullult meeldis - istud omaette, mõtiskled mille iganes üle ja möödaminnes kruvid midagi. Remondiga on sama teema. Ühest küljest saad midagi asjalikku ja käegakatsutavat teha, kuid samas on mul meeldiv oma ruum, milles mõnusalt mõtiskleda ja unistada. Segamatu rahu.