Huvitav on see, et ma ise ennast ikka pigem parajaks rongaemaks arvanud olen aga kuidagi õnnestub meil maailm ära petta. Eile siis jälle pikk-pikk loeng kasvataja poolt, et kuidas aina vähemaks jääb selliseid hingega kasvatatud lapsi, nagu Marie,kellega tegeletakse ja keda kuulatakse, arutletakse igasugustel teemadel, õpetatakse hoolima, hoidma ja armastama...

Ja mina olin juba pikalt oma mõtetega kusiganes. See, mismoodi esmaspäeviti saab laps lasteaiast haaratud, koju viidud ja siis otsa kommentaar, et saa nüüd hakkama ning... ise bridži mängima. Koju jõuan umbes pool üksteist või veits hiljem. Neljapäevad raudselt sama jama, ainult siis kõlgub ta kaasas minuga ning vaatab pealt, kuidas teised bridži mängivad. Ja nädalavahetused ja kõik ülejäänud õhtud - mina olen ikka ninapidi raamatus või arvutis või...
Mingid lubadused stiilis jõulupeokostüüm või sünnipäevakleit tähendavad viimasel ööl kiiret aega. Enamasti veits enne südaööd lõikad kanga lahti ja sõltuvalt töö keerukusest valmib vahemikus kolmest poole kuueni. No ok, mõne asja tikanditega olen ikka veits rohkem ka vaeva näinud.

Kogu see jutt sai siis alguse meie muinasjutust. Umbes kuu eest rääkis kasvataja meile, et näe siin selline omaloominguliste muinasjuttude päev tulemas, et siis perega ette mängida või laulda ja meie Mariega oleme sellised armsad ja loomingulised ning võiksime midagi teha. Mariele hakkas idee meeldima ja nii me tegimegi loo kuningatütrest, kes ei tahtnud õppida. Ah, et näidend ja mingid proovid või? Kord polnud minul aega, siis jälle Mariel ja nii ta läkski, et viimasel õhtul sai veel kokku lepitud, et noh, improviseerime. Vastuvõtt oli fantastiline. Sellest samast minasjutust tehakse nende rühma lõpupeo näidend ja meie läheme sellega veel n-korda esinema...

Jah, sel ajal, mil mina bridži mängisin, on mu pisike piiga ootamatult suureks kasvanud. Jõulude ajal käisime balletti vaatamas, ta armus ära. Eile võtsin ta kaasa Brahmsi Saksa Reekviemi kuulama - ta armus ära! Nii lahe, nüüd siis on mul ka kaaslane kodust võtta. Üksi oli ikka palju jaburam minna, kuidi - ega selle pärast käimata jäänud. Eile hommikul magasime rõõmsalt sisse. Ja teate, mis ta mulle selle peale ütles!? "Tead emme, mina olen ka natuke süüdi selles, et me sisse magasime. Ma olin üleval, kui Jaanus ära läks aga uni oli nii hea, et ma jäin uuesti magama..." Saate aru, mu koolieelik tunneb end vastutavana, et ta oma ludrist ema üles ei äratanud! No oli ikka küll rongaema tunne. Ja täna magasin ma muidugi uuesti rõõmsalt sisse. Aga Marie oli seekord selleks valmis. Ta tuli kell seitse ja äratas moori üles. Hea, et vähemalt keegi meist tubli on.