Tuesday, April 24, 2007

Pole vahepeal nädalakese jagu kirjutanud ja nüüd siis on nii palju, millest rääkida. Eile algasid (ja homme õnneks lõpevad) individuaalsed meistrikad. Mõtlesin, et hähh, läehen ka mängima. Mingis mõttes olid ju reaktsioonid aimatavad ning nende papide nägudelt ka selgesti loetavad. Esiteks olen ma suhteliselt algaja oma mõnusate kalastamistega aga, mis peamine - naine (!) ja see tähendab, et ega ma peagi oskama mõelda või kaarte mängida.

Alati, kui mõni heldinud pilk teemal x-kromosoom minuni jõuab, tekib vastupandamatu trots. Oeh, no mina võin ju loll olla, aga ma ei saa ometi nõustuda, et naised üldisemalt on rumalamad meestest. No ei saa leppida, laske või maha! Ise tahaks kunagi tulevikus jõuda sinna, kuhu mõistus piirid ette seab. See punkt on veel kaugel, kuid piisava töö ja vaevaga võiks ju jõuda kaugemale ja veel kaugemale ning põhjuseks või eesmärgiks pole midagi enamat mingist eneseteostuslikust rõõmust iga sammu üle, mille juures avastad, et näe, nüüd sai jälle midagi paremini tehtud kui tavaliselt. Hoomata seda jõudu, kui mõistad, et võrreldes mõne aja tagusega on toimunud taas hüpe kõrgemale. Samas on mul hea meel, et nad meist, naistest, nii mõtlevad. Päris mitmel korral on mulle väljamängijana seeläbi eeliseid antud, tuldud mütsiga lööma ja meie paneme piraka protsendi taskusse. Las nad siis mõtlevad.

Individuaali formaat on täpselt selline, et sama hästi oleks võinud võtta täringud ning nende abil võitja loosida. No ei ole mitte mingisugust loogikat! Minna oli esimeste seas ja Andres viimaste hulgas? Aga jah, mida sa ikka tahad ühest juhuslikut jaotusest. Jõuad partnerile tere öelda, naeratada tema heldinud pilgu peale, et oi kui tubli tütarlaps, selle jaotuse võib küll korstnasse kirjutada, aga ikkagi armas, et kohale tulin. Jaotuse lõpus jõuad veel partnerilt tabada pilgu, et mis hästi läks oli tema teene, mis sitasti, see minu süü ja... järgmine jaotus, järgmine partner, samad pilgud ja kommentaarid.

Eilses õhtus oli taas mõni esmaspäevane pärl, mille muhedast süüdimatusest veel mitu päeva naeratada. Seekord ei tahagi nagu sellest kirjutada. Hea küll, oli suhteliselt lahe hetk, kui mulle üle saali selge ja kõlava häälega hõigati, et ma peaksin vaatama, kui vingelt Raul välja mängib. Esimese hooga mõtlesin, et kas ma siis patserdasin või midagi. Meenus, et sama inimesega mängides olin mina hoopis lauas, mitte mängimas ning hiljem selgus, et tegelikult üritati mulle lihtsalt Rauli mehena ette sööta. Ehk siis teema "paneme Mairi mehele" on endiselt populaarne.

Hoopis ühest negatiivsest emotsioonist tahaks täna kirjutada. Ohh, seda keskeakriisi. Eile tundsin esimest korda, et ma ei taha seal olla. Mõttevälgatus, et asi pole seda väärt. Kujutate ette? Mina ja mõtlen, et vahest oleks parem, kui ma poleks mängima tulnudki!? Aga saalis istub papi, kes konkreetselt poeb väga rõvedal moel külje alla. Alguses (st. mõned kuud tagasi) olin ma suht kindel, et tegemist on lihtsalt tüütu kriisitseva papiga ja selle elan ma rahumeeli üle. Siis mingil hetkel küsis juba Lauri mu käest, et kas mind üritatakse segapaarideks ära seebata. Vastasin, et mul pole õrna aimu, et ma arvasin lihtsalt, et tüüp oma ea ja mõistuse (bridžimänguoskus ei tee veel idioodist inimest) koha pealt liiga heal arvamusel ja tundus naeratavat pea igale nooremale tütarlapsele saalis. No, eks ta selle segapaaride küsimuse juurde ka ikka jõudis aga hea mitu nädalat hilje. "Inimesed on nii etteaimatavad" arvas Lauri. Njaah, miks ma siis ikkagi vastu hambaid sain? Tegelt minuni jõudis ikka veel igasuguseid signaale. No see kerge käe ümberpanek kunagi ja siis eelmisel nädalal sõitsime sama autoga koju ja kommentaar juhile, et sõidame Nuia ja... Ja eile oli puhas põrgu.

Ma ei tea, kas määravaks sai asjaolu, et eile oli lihtsalt piisavalt vähem inimesi kohal ning suhtlemise eest põgenemine keerulisem või oli puudu mingi kildkond, kelle juuresolekul ta nii väga ei plõksi (selline inimhulk on täitsa olemas, vähemasti nii palju kui mina märganud olen). Igatahes oli neid märkusi ja kommentaare pagana palju ja ühe enam ja enam kindla suunitlusega. Oi seda vaimustus, kui me paaris mängides vastased alt võtsime (eeldas minult ainult ässa peetamist ühe tiiru ning singel emandale tihi kinkimist). Ikka "meie" ja "meie" ja küll ma olen ikka ilus ja "tema kevadtüdruk" ja et ma ikka neid ära ootaks, et nad viskavad mu jälle koju ja vaata, et kommentaar, et võiks ju tüdrukuga ühe dringigi võtta...

Homme? Homme on seal veel vähem raffast. Seda meeldivat seltskonda pole endiselt. Tulemata jätavad ka osa noori, kellele ma eile tugevalt toetusin (ntx. Andres ja Indrek, kes olid tõelised päästeinglid kohati). Laiemas plaanis? No jah, kaks varianti, kas ma väldin inimest iga hinnaga või veel parem, suudan oma sõdimisi mittehindavast sisemusest leida selle jõu, et inimene kindlast ka brutaalselt paika panna. Siis on mul hea võimalus saada endale indiaaninimi Tüdruk Kes Virutas Ilale Piki Hambaid - minu arvates täitsa aus ja isegi armas nimi (igatahes parem tänasest Tüdruk Kes Patserdab Lauas Kaugelt Liiga Palju).

Nojah, saagu, mis saab. Lahendi ma leian ja mingi pisikese pervo pärast ma nüüd küll ühestki jaotusest loobuma ei hakka. Täna on veits vastik tunne sees. Teate selline, et läheks duši alla, äkki saan puhtamaks. Ja, mida ma siis niiväga teinud olen, et sellist suhtumist teenida... Mind pole juba aastaid keegi ahistada julgenud. Eriti nõme on muidugi asjaolu, et tegelikult pole ju midagi juhtunud ja midagi liigarõvedat pole ka öeldud, kõik balansseerib sellise lubamatu piiri peal. Liiga palju piiriäärseid situatsioone ja paraku tuul puhub üle serva ikkagi. Duši alla! Ma ei tea, millest siin selline reaktsioon. Mingi soov end puhtaks pesta, uskuda, et ma pole millegagi valesid signaale saatnud ja unustada, et selliseid inimesi leidub. Njah... no vaatame, mida homme toob - kas ma nutan või lähen vihast lõhki... või pole midagi ning õlgu kehitades mõtlen, et äkki oli esmaspäevalgi vaid minu meeleolu see, mis tavalise Ila ahistavaks mõtles.

5 comments:

miira said...

Ah jaa, nägin täna Liisat ja ta siis ütles, et minuga oli hea paaris mängida, sest mina jään tollele tüübile rohkem silma kui tema ja tänu sellele pääses tema nilbetest kommentaaridest.

No kuidagi tuleks ju sellised paika panna. Aga kas mina olen just see parim paigutaja? No jah, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Pealegi muutub see potentsiaalne indiaaninimi iga hetkega üha sümpaatsemaks. :)

Lauri said...

blondiiniefekt töötab ikka pigem pakkumises, väljamängus saab inimestele reeglina saatuslikuks nende oma lollus, mitte tütarlaps vastasliinis

vallo said...

Võibolla katsuks esialgu siiski heaga, ei tasu kohe näkku lüüa. Alustuseks peaks sobima talle kõva häälega (üle saali) vastata: JÄTA MIND RAHULE, VANA PERVERT!! Mida rohkem inimesi kuuleb, seda parem. Seega soovitan selle jätta esmaspäevaks.

miira said...

Jah, Vallo, just selline idee mul oligi... kaasaarvatud mõte, et asi tuleb ette võtta esmaspäeval. Mitte, et see mõte mulle meeldiks ja ma usun, et käsi väriseb ikka tunnike kindlasti hiljem, sest no mitte ei viitsi mingit sõda aretada aga... kui inimene ikka üldse ei taipa, mis toimub, siis vist lihtsalt ei jää muud üle.

miira said...

Aga teate, tegelikul on sellel ütlemisel ka oma varjukülg. Nimelt, mis ma siis teen, kui selle peale muutub vaid kobisemiste toon veidi? Siis ma olen omadega ämbris... Hea küll, äkki ma esmaspa pingutasin ise üle...