Eile tegime oma näidendit, Õpetajate Seminaris. Appi, kui lahe oli Marie'd jälgida. Esimene lahe seik tuli hommikul lasteaias. Minu tütar oli paar sentimeetrit pikem ning silmis selline võimas pilk. Mäletan seda pilku enese juures umbes algklassidest. Siis, kui mina läksin valge pluusiga kooli, et sealt koos õpetajaga siis kuhugi olümpiaadile või esinemisele suunduda. "Vaadake kõik! Mind valiti midagi tegema! Näete, see on üks nurk, milles ma olen enamikest veidi parem. Tõusen kuskil esile..."

Proovideni me loomulikult ei jõudnud seegi kord. Minul oli vaja veel eelmiselgi õhtul bridži mängida ning enne seda, pühapäeval, polnud Marie'l aega... Lõppkokkuvõtteks oligi hea, et me mingeid proove ei teinud. Oleksin ta äkki paanikasse ajanud. Seal oli ju hoopis teine lava ja rääkida tuli mikrofoni ning saalis istus paarsada lasteaednikku. Esimese hooga tabas piigat väike hirm ning mikriproovi ta teha ei tahtnud. Esiendes aga, hiljem, tabas ta siira mõnuga esimese sõna juures, kuidas teda on või ei ole saali kuulda, nihutas enda nina mikrisse ja nautis koos minuga. Esimest korda suuremal laval ning esimest korda mõnus rolli sisseelamine, esimest korda lava nautimine. Mängisime ja möllasime seal sellise entusiasmiga nagu ei iial varem.

Tulime sealt pärast, Marie hoidis käes kahte kollast tulpi ning oma suures vaimustuses ei märganudki, et ma lasin tal mingine 6km maha vantsida. Enamasti üle kolme kipub juba viginaks minema. Täna tuleb järgmine esinemine. Lasteaias aga vanematele siis seekord. Saab näha, kas eilne nautimine toob tänagi esinemisse selle muhedalt mõnusa mängulisuse.