Ma olen alati öelnud, et suitsetamisest loobumine oleks kõvasti lihtsam, kui ei oleks neid muhedaid suitsunurga teemasid. Vaikselt hakkab tunduma, et Tartu Bridžiklubi on endale uue hobi leidnud: paneme Mairi mehele. Absoluutselt iga nädal leidub vähemasti kolm tegelast, kes ikka uurivad, et kas ma ikka veel pole meest leidnud? Ei ole jah. Krt, head mehed ei kasva puu otsas ja igale ka ei lähe. Punkt.

Sel nädalal siis võeti taas juhtimine minult üle. Hakati uurima nooremate klubiliikmete vanust ja perekonnaseisu, vanemate liikmete poegade kohta sama. Moodustame nimekirja neist, kes bridži mängivad, kellel hea palk on ja kes saavad suurema päranduse... Oi, mul oli lõbus! Paraku on sellistel aktsioonidel minu jaoks täpselt vastupidine mõju. Viskan pea kuklasse ning saadan kõik kukele. Pigem hakkab see kustutama nimesid kui lisab juurde. Tõsi, pakutavad nimed olid juba enamik varasematel aegadel ühel või teisel põhjusel kustutatud ja neid poegasid, keda ma klubis kohanud pole... No neist ma lihtsalt ei tea midagi. Ok, nad ei mängi bridži (vähemalt mitte liiga aktiivselt) - seda tean.

Teine suur itsitamise koht sellest esmaspäevast. Küsiti mu vanust - vastasin ja lisasin juurde, et sügisel saadan tütre kooli... Keegi siis ütles, et näe, tal tütar 25 aga lapsi ei paista veel kuskilt. Ja siis läks lahti! Tüübid vanuses 45...60 arutasid, et siis peab ikka küll juba midagi viga olema, kui 25 ja ikka veel lapsi pole. Mind ümbritsesid lapsed vanameeste nahas. Nii siiras ja naiivne oli see nägemus tänase noore maailmast, et ma lihtsalt kuulasin ja muigasin ning panin kõrva taha. Jätsin endale mõtlemiseks selle kasvukeskondade erinevuse ja maailmavaadete muutumise ajas. Nende jaoks oli vaat, et ebamoraalne olla 25 ja ikka lasteta.

Oeh, nad on nii armsad! Järgmise sammuna peaks nüüd veel mängima ka õppima.