Viimasel ajal kipub eriti sedapidi minemal, et nädalakese vaikin ja siis paiskan ööpäeva jooksul mitu postitust korraga. Sel nädalal läheb vist sama rada. Oeh, ma kohe ei teagi millest alustada...

Esmaspäeval veeresin klubi poole ja mõtlesin, kuidas mõni pisiasi võib ikka niimoodi hinge süüa. Läinud esmaspäeval lonkisin parajasti ülikooli kohviku poole. Lonkisin, sest mingi pidur tekkis läinud esmaspäeval. Mõtlesin, kuidas ma ei viitsi mõne inimesega ühte ruumi astuda (täiesti uskumatu aga lõpuks ei pidanudki). Läinud esmaspäevane üritus suutis mul kruvi sedavõrd üle keerata, et kolmapäeval häiris juba seegi, kui tere öeldi.

Aga see selleks. Lonkisin siis esmaspäeval üle raekojaplatsi ning parajasti oli saabumas sinna meie organiseerunud tudengite rongkäik. Kuna see on üks tudengipäevade üritus, mida ma iial näinud polnud ja kiiret veel ka otseselt ei olnud, siis peatusin vaatama. Ja siis neid tuli ja tuli ja tuli... Ma polnud iial arvanud, et neid nii palju on!! Ja siis ma seisin seal, peas kumisemas võrdlused tõelisest eestlasest, natuke vaimusilmas meenutamas paari head multikat ("Isekas hiiglane" ja "Ei lind ega loom" tulevad kohe meelde) ning kõige selle üle vaat, et isegi uhke. Olen siiani hämmingus: mis neid tõmbab korpidesse? Miks peaks üks inimene vabatahtlikult kohustusi juurde korjama? Ma ei viitsiks iial veel rohkem inimestega suhelda kui ma seda praegu teen. Nüüdki tahaks vahel vaikuses lakke vahtida ja väita, et mind pole siin. Ma ei viitsiks iial võtta mingeid lisakohustusi (no ok, vahel ikka teen nii mõnegi asja täitsa vabatahtlikult). Igasuguste reeglitele allutamise, koosarvamiste ja kompromisside suhtes olen ma veel eriliselt skeptiline. Kui tuleb tahtmine sõpradega õllet tinistada, siis kutsutakse sõbrad ja...

Ühtlasi tegin klubis avastuse, et segase tervislikuseisundiga mängima minek mõjub egole laastavalt. Ma ei teagi miks. Ei olnud ma ju rohkem põrsas kui tavaliselt aga ju siis see vastikus, mis kaasneb nohuga loob juba piisava põhja negatiivse korjamiseks ja positiivse eiramiseks. Siis mulle kohe meenus (st. juba mängimise ajal), et viimati kui ma nohutasin, käisid sarnased emotsioonid ja sealt peale muutus elu lihtsalt lõbusaks jälle.