Tahaks kirjutada nii paljust. Bridžist ja suitsetamisest ja kaalust ja tööst ja kirjutamisest ja mõttepausidest. Jah, just mõttepausidest. Viimasel ajal on minustki olude sunnil saanud töösipelgas. Silmaklappidega hommikul kodust tööle, õhtul tagasi. Väsinuna ja üldse mitte õnnelikumana koju, kohe jälle lendu või majas toimetama, sest söök vajab tegemist ja pesu triikimist ka siis, kui mina seda üldse ei tahaks.

Ei tea, kas nutmine suudaks mind praegu aidata? Peaks äkki proovima, kuigi usku sellesse pole. Maarja jälle sikutas selle suitsetamise teema üles. Just nüüd, hetk tagasi rõdul olles taipasin, et just need viieminutilised pausid olen ma kujundanud nüüd "minu ajaks". Need on hetked, mil ma mõtisklen sellest, mida ma kirjutada tahan. Need on hetked, mil ma mälust korjan ükshaaval eilseid jaotusi. Hetked, mil ma tean, et saan segamatult mõtiskleda - kuni sigareti kustumiseni.

Huvitav, mismoodi mind tööl vaadataks, kui ma järsku keset tööpäeva teataksin, et nüüd 7 minutit on minu omad ja palun mitte kellelgi liiga lähedale sattuda? Või õhtul klubis, et oot, ma lähen jalutan ühe tiiru ümber maja. Seda, et inimesel on sõltuvus, on kuidagi lihtsam kõrvalt mõista kui teadmist, et ta nüüd vajas mõttepausi. Nii palju ebameeldivaid küsimusi tekiks kohe. Miks just nüüd? Millest ta mõtleb? Kes ta jälja vihastas või ää solvas?... No mitte keegi, lihtsalt tuli tahtmine hetkeks aeg maha võtta.

Muide, kunagi jõulude ajal, olin kolm päeva üksi kodus. Mul oli paar head raamatut ja üks 1000. puzzle. Kolm päeva oli sisustatud nii, et ma ei tõmmanud ainsatki sigaretti!!! Kui oli vaja hetkeks nina raamatust tõsta ja millegi üle mõtiskleda, siis panin sellel ajal mõned puzzletükid paika. Ja siis oli mõte taas selge ning sirge ja otseteed raamatusse tagasi. Kunagi keegi rääkis, et hakkas sõjaväes suitsetama, sest suitsetajad said pause puhkamiseks võtta. Mina võtan pause mõtlemiseks, pause unistamiseks, enesega sõpruse säilitamiseks.

Aeg!? Njahh, kiire on. Kuid kellel meist ei oleks? Minuti pealt koostatav päevakava eeldab, et iial ei tule ette mõõnu, mil tahaks diivanile kerra tõmmata ja niutsuda. Aga minul on selline hetke täna. Istuda arvutis ja kirjutada. Kirjutada edasi ühte mõtet, võibolla liites talle tänase olemise. Mõelda veidi bridžist, sellest, mismoodi ma täna ikka kaabeldasin. Mul oli jaotus, millest ma umbes viis viga tegin, kusjuures ükskõik milles neist tegemata jätmine oleks lepingu välja andnud - aga ei, tuli ikka teha. Mõelda, mõelda, kirjutada, mõelda ja kui sellest veel aega üle jääks, siis mõtiskleks niisama elust ja olemise kunstist või eesmärkidest, vaataks üle oma sihte ja otsiks tagavara patareid lambile, mis peaks mind elu pimedamatest nurkadest läbi juhatama. Kes pakuks viina?

Meestest!? No neid ei ole ja samas on neid liiga palju. Tänase õhtu pärl! Teel kodu suunas, üks khm... mees, absaluutselt ebasümpaatne kuju, leidis, et ta nüüd toetaks oma käe mulle ümber piha. Mina olin muidugi kadunud umbes murdosasekundiga aga siiski, täiesti loetav liigutus. Hämming, hämming, hämming... Tuleb tunnistada, et mul jooksis juhe ikka sedavõrd kokku, et ma nüüd paar nädalat harutan teist lahti. Meestega on üldse viimastel aastatel kuidagi sedapidi läinud, et need, kes mulle silma jäävad, pole karvavõrdki minust huvitatud (või leiavad naise enne, kui midagi tekkida saabki - ehk siis ikkagi) ja need, kes minu suunas vaatavad pole jällegi see, mida mina otsin. Ah jaa, on veel võimalus, et mõnel sümpaatsel kujul lihtsalt naine kõrval on aga nemad ei lähe arvesse, sest mingi arhailine austus suhte ees ei lase mul nende suunas isegi mõtiskleda "aga kui..." Tänane seik ei tule muidugi üheski kategoorias arvesse, sest no kuidas ma seda nüüd ütlen: keskeakriis on üks inetu asi... Lihtsalt kevad on ja mõtiskleda hetkeks meesteteemal oli tore.