Niipalju siis vaikusest. Tuli tahtmine kellegagi arutleda ja kellega siis veel? Ikka iseendaga.

Laupäeval lugesin ema juures Kivirähu ussisõnade raamatu läbi. Metsikult armsalt kirjutatud, fantastiliselt muhe lugemine. Ma neelasin, ei, pigem haarasin pisikeste ampsudega, mälusin iga sõna, et viimne kui emotsioon, kõla ning varjundite mäng minuni jõuaks.

Terve laupäeva lugesin. Perekond sõimas mind vahelduva eduga autistiks aga ma ei saanud, ei suutnud rikkuda seda lummust pelgalt silmade tõstmisega raamatust. Minu lausutud sõna oleks mind välja rebinud sellest kõlavast jakummastavast maailmast. Ja ma ei tahtnud sealt väljuda, tahtsin nautida iga viimset kui sekundit raamatuga.

Mõni minut enne südaööd, raamatu tagakaant sulgedes, painas mind mõte, et see ei olnud emotsioon, mida oleksin tahtnud kaasa haarata. Ooamatult polnud ma kindel, kas olla idee poolt või võidelda selle vastu viimse ihukarvani. Raamat saavutas oma eesmärgi, kuid ma ikka veel pole kindel, kas ma tahtsin seda emotsiooni ja neid mõtteid.

Ma ei tea, kui vana ma olen. Tegelikult pole ma seda kunagi teadnud. Vahel hoovab minust läbi meeletu rahu ja mõistmine maailmaasjadest. Samas olen kui jonniv kolmeaastane või trotslik teismeline. Lootus, lootus! Lõppematu lootus, et kõik liigub päikese poole. Kui mitte täna, siis alates homsest ikka. Ma olen liiga noor, et mõelda allaandmisele! Ometi, vahel näib see võimalus nii ahvatlev. Täna, siin, lõin selja sirgu, nina püsti ning kappan seeliku lehvides läbi kevade - üksi ning selle üle uhke! Peagi tuleb suvi - värsketest õitest sünnivad esimesed küpsed marjad. Esimesi kordi tabad end mõttelt, et toetaks oma selja vastu üht sooja ja turvalist kaaslast. Tahaks hõigata kellelegi: vaata kui ilus! Jaga mu rõõmu! Aegamööda ilm jaheneb, esimestest viljadest jääb vaid mälestus, üha uusi ja uusi satub silma alla. Päev jääb lühemaks, meel muutub ilmaga ühes rütmis hämaramaks ja härdamaks. Hing väriseb ahastuses, sest oh, kuidas tahaks jagada, hoida ja hoolida, olla kaitstud külma ja kõleda talve eest... Ja nii tuleb juba viies suvi jutti. Ikka nina püsti ja selg sirgu, ikka iseendale naeratades, minema pekstes kõiki kõhklusi ja igatsusi.

Jäin siin mõtisklema, et kumb tee on rohkem allaandmise moodi? Paar aastat tagasi ma hirmsasti pelgasin, ühel päeval lähen ma kellelegi, kes pole päris see õige. Täna ma sellepärast enam ei muretse, tundub, et mu aju ei kannata allahindlusi... Ühest küljest on see jube ja julm, mõelda neile elus pettunuile, kes igal järgmisel ringil lasevad latti madalamale. Kibedus, mis neid saadab... Samas, vaadata kunagi vanaduses tagasi ning mõelda sinilinnust, keda küll püüti ja otsiti, kuid tabada ei suutnud... Vaiki! Lendu ja edasi päikese suunas. 99,7% ajast saan ma suurepäraselt hakkama. Kui kunagi sügisel taas meel veits nukraks kisub, eks ma siis leinan siin.

Aga ma ei tahtnud ju nüüd, keset kevadet mõelda kaduvusest, arutleda elu üle surija kombel. Tundsin raamatu lõppedes, et ma kardan seda täiskasvanu küpset maailma. Sellel on mädaplekid peal! Niipea veel ei taha ma lahti lasta sellest teismelise trotsist. Kogu oma sahmerdamiste ja aastatepikkuse pankroti ja üksinduse ja mis seal salata, vahel ka üksilduse nimel - vajan ma lootust! Päikest ja soojust. Iga mõtte olen enese jaoks viimastel aegadel lahti kirjutanud nii pikalt, et leiaks sealt selle prääniku, et mõte oleks selge, hing vaba ning kevadine.

Aga nüüd, ussisõnade peale, mul on mullamaitse suus. Peas keerleb miljon mõtet. Mõtlen raamatu peale. Mõtlen oma keerdkäikude peale, kõige selle suureinimese tarkuse peale, mis mineviku olemisest on tänasesse kaasa tulnud. Otsin ja mõtlen, millal minu kibestumus kohale jõuab? Ma olen siiani alati uskunud, lootnud, et see suur kibedus suudab minust mööda minna. On selliseid õnnelikke! Hea raamat oli. Iga sõna oli lugemist väärt ja ometi... ja ometi olen ma nendes sõnades ja kirjeldustes nüüd nii kinni, et lahti rabelemiseks tuleb... (nagu tavaliselt) raamat oma peas sirgeks mõelda... aga see võtab aega...

Usu ja uskumiste teemadel oli palju lahedat. Igas väites ja lauses midagi nii tänast, nii inimlikku ja natuke üle vindi. Just nii palju, et iga karu mõtlema panna, kuid labaseks ei läinud. Veel sajaseitsme koha pealt oli armas. Ainult pealiin oli... jah, sõnadest jääb väheseks. Ma ei usu, ei saa uskuda hääbumisse, kaduvusse. Lõplikkus - jah, see kumab igas meie liigutuses. Kõigel, mis algab on kuskil ka lõpp, kuid see ei pea olema leinav! See ei pea olema kõdulõhnaline. Kui mitu ebameeldivat hetke ja perioodi olen ma endale ikka ja jälle kinnitanud: kui midagi ilusat hajub, siis ikka vaid selleks, et midagi veel ilusamat saaks alata. Niipea, kui see usk sinust kaob, tuleb kõdulõhn lähedale.

Veel hetkeks sellest suureks saamisest. Millal me suureks kasvame? Hetkel, mil porilombis enam päikesekiirt ei leidu? Või on see juba vanaks jäämise märk? Vanadust olen mina sidunud oma mõttes ikka selle rahu ja ajatu lõplikkusega. Lapsi olen märkinud ennekõike siiruse ja säraga. Lapsed on ikka lapsed, kelmikas sära silmis, hing täis mängulusti. Vanadusega on kaks teed. On igavikulise rahu ja soojuse tee - need on need, keda tänaval tunned naerukurrudest silmanurkades, need, kelle poole vaadates, tuleb naeratus iseenesest huulile. Ja on teine tee - kibeduse tee. Inimesed, kes on pettunud elus ja lilledes, usaldamatus ja vali hääl kostab neist kaugele. Kõik, mis jääb sinna vahele, on suur olemise aeg. Kas mina olen suur? Millal mina kord lõpetan lilledesse uskumise? Hall argipäev - kas ta muutub ka minu silmis halliks? Ega ma tahagi teada, millal, sest see oleks üks kurb päev. Ma pigem naeratan kevadele. Vähemasti seni, kuni oskan ja suudan.

Soovitan soojalt.