Tuvastasin täna, et ma olen ikka jube rikutud inimene. Tabasin end mõttelt, et niimoodi ma ei tahagi rohkem lapsi.

Väiksena mõtlesin, et küll oleks vahva, kui minul tuleks viis last. Just viis! Gümnaasiumi lõpuks oli arv kahanenud neljani. Mõned aastad hiljem oma (tänaseks siis ex) abikaasaga tutvudes oli tore tõdeda, et när, me mõlemad tahame nelja last ning me mõlemad oleme mõtisklenud, et esimese tütre nimi võiks olla Marie. Nii ka sai. Kuna meil aga rohkem nimesid polnud lapsepõlvest kaasa võetud, mis omavahel nii hästi kattuksid, siis oligi aeg lahku minna, et leida keegi, kellega taas nime kooskõlastama hakata. Jah, siis jõudis minuni, et ega kolmel lapselgi viga oleks. Aega jääb üha vähemaks, kell tiksub armutult ning täna olen ma veel vaba kui tuul...

Kui mu tütar sündis, enneaegsena, veregrupikonfliktiga... Võitlesime ja rabelesime haiglas mitu nädalat. Õõvastav oli vaadata oma tütart läbi klaasseina, pisikeses päikeselises karbis, füsioloogiline lahus tilkumas ja käes, otsaees, kusiganes kanüül, mille mõõtmed olid suuremad sellest pisikesest rusikast, mille elu ta toetas ja kontrollida aitas. Esimesed päevad pääses ta oma puurist välja vaid tissitamise ajaks aga tissi ta ei võtnud! Oh seda ahastust ja lõppematuid pisaraid. Alates mingist hetkest: igal õhtul tuli ta oma klaasmajakesest välja, sest näidud olid paranenud, magas minu kaisus ning arstid lubasid, et kui hullemaks ei lähe, saame "homme" välja; igal hommikul, pärast vereproovi võtmist, tuli mureliku näoga arst või õde ja ütles, et asi on taas hullemaks läinud. Tagasi klaasmajakesse! Tagasi pisaratesse! Just see meeletu lootus õhtutest ja tappev ahastus hommikutest on mul meeles... See oli vajalik, see oli ühe pisikese inimesehakatise võitlus elu ja olemise nimel.

Eks iga ema saab oma lastest rääkida mõne loo, mille käigus süda tahtid valust rosinasuuruseks muutuda ning hing läbi silmade vesise olemise sai. Selles pole ju midagi harukordset. Pigem sidus see mind tütrekesega veelgi enam. Võimalus õppida veelgi enam austama elu ja naeratusi, väärtustada pisikese olemise mõõtmeid - uskuge mind, see ei mahu selle napi kolme kilo sisse.

Paar aastat hiljem tulid ilusamad seelikud ja teistmoodi pisarad. Minu kahe-ja-poolene piiga tuli kord minu juurde, kui ma voodi peal nuuksusin, pani mull oma pisikese pea selja peale, tegi pai ning lalises: "emme on minu kalline". Teate, see oli nii ääretult soe ja armas, et ma suurest liigutusest purskusin veelgi enam nutma.

Nüüd jõudis järgmine mu tuttavatest küsimuseni, et lapsehooldusõigus tuleb kohtu kaudu sirgeks vaielda. Mul hakkas käsi värisema, kui sellest kuulsin. Kõik ülejäänud õudused olen ma oma mõtetes sirgeks mõelda jõudnud, pea kõigele suudan vaadata enam-vähem rahulikult. Oeh, visati mullegi kunagi selline lause. Emotsioonide pinnalt ning õnneks suutsid need kaks mõtlevat täiskasvanut võtta peaaegu mõistusega. Punkt, ma lõin selja sirgu, keerasin end ringi ning sain hakkama. Esimesed paar nädalat oli õudus ruudus. Niipea kui avasin suu mõne sõna lausumiseks, oli pisar iseenesest silmas. Õhtuti, kui laps oli uinunud, vajusin oma toas toanurka kägarasse ja röökisin hääletult, sest see valu ei mahtunud mu sisse. Kasvõi pisistilluke kõhklus, et keegi võib minult minu lapse võtta oli halvav. Võtta minult minu lapsa - sama hästi oleks võinud mind elusalt põlema panna...

Mu aju oli blokeerinud selle tunde. Liiga jõhker ja valus oli see mälestus. See lihtsalt pidi mõned aastad olema varjusurmas selleks, et ma suudaksin ta enda jaoks lahti mõtestada ning emotsionaalselt sellest jamast läbi närida. Jah, faktitõdemise tasandil olen ma ju seda pisikest seika alati teadnud, kuid emotsioonid olid paariks aastaks lukus.

Nüüd siis, Lauri, vastus su küsimusele, et kus see rikutus mängu tuleb. Minu lapsepõlves olid vana aja inimesed, tutvusringkonnas pea puudusid lahutatud paarid, ma polnud kunagi kuulnud ega näinud liiga lähedalt neid saagasid lahutuste ja laste ja uute naiste või meeste ümber. Minu vanemad oli aastakümneid koos elanud, elavad tänagi, ning vahel tundub mulle, et neil läheb koos taas üha paremini. Ma tulin sellest pisikesest helesinise taevaga paradiisist, olin täis kindlust, et inimesed on targad ja head ning kord loodud abielud ja pered on igikestvad. Ma arvasin, et maailm on täis päikest ning lootsin, et elu hoiab õigeid inimesi. Loomulikult olin mina see "õige"! Teisiti poleks saanudki.

Hilisemal teekonnal on ette tulnud igasuguseid seiku. Osa neist on armsad, osa pisaratega, kui õpetlikud, kui mõni üksik neist mälestustest on ka selline, mille uuesti läbielamise vältimiseks olen ma valmis väga paljuks. Tunne, et võib tulla keegi ning öelda, et ta nüüd võtab minult mu lapse, on kindlasti üks neist, mille vältimiseks olen ma valmis paljukski. Ma ei ole enam see särasilmne täiesti puhaste mõtetega piiga, kes kunagi aastaid tagasi Tartu Ülikooli astus või seitse aastat tagasi oma "jah" sõna ütles. Siiralt võin öelda, et ma ei tulnud toona selle pealegi, et see suhe võiks kunagi mingil põhjusel katki minna. Suhete kohta on mul oma teooria aga sellest mõni teine kord. Mingis mõttes ma olengi rikutud, sest täna ma näen võimalust, et suhted lähevad lahku, et me kuidagi ei viitsi suhte hoidmise nimel tööd teha ning seda kõike mõtlen ma täna, kui mul reaalset suhet ei ole. Ma juba näen varianti, et kunagi sünnib siia ilma laps, kelle pärast mingil hilisemal hetkel tuleb äkki...