Nii, nüüd on esimesed eesmärgid täidetud: story on koos ning lapsele printisin ka üleeile välja. Ja ta võttis paberid, istus maha ja luges ja luges ja luges.... 6h hiljem tõusis püsti ja küsis: kas sa hakkad nüüd kohe järge kirjutama? Saanud minu eitava vastuse koos seletusega, et selleni läheb aega. Tahaks enne selle teksti saada keeleliselt korda ning lahti nendest jamadest, mis mind ennast veel häirivad. Tulemusena on mul nüüd laps, kes peksab mind arvutisse (varem üritas mind siit ära saada). Tal on vaja, et ma muudkui loeksin ja parandaksin ja kähku valmis saaksin. Veel on tal tekkinud mingi häda, et ma peaksin oma sitast suhtlemisoskusest üle saama ja hakkama otsima kirjastajat. No, et tema tahaks lugeda seda "raamatut". Parim võimalikest komplimentidest: minu joonistamist vihkav laps on end kaks päeva lõbustanud huntide ja luikede joonistamise õppimisega. Kümneid sinise silmaga musti luiki ning peotäis hallhunte... (Ehh, ma olen natuke-väga rahul).

Järgede lugu hakkas mõttes jooksma juba ammu. Sel hetkel, kui ma nägin, et hoolimata tõsiasjast, et minu süda kuulub Elynale, on lugu hakanud keerlema Elysabethi ümber. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult väärib nooruke Elyna "oma lugu". Mõtted keerlesid, ideed istusid sülle ning ootavad nüüd kannatamatult paberile valamist. Seejärel aga jõudis kohale, et päris nii ei saa ju, et tüdrukutel on kummalgi oma lugu, kuid kroonprints on vaid kõrvaltegelane. Ka tema väärib "oma" lugu. Nii sündiski düsgraafikust grafomaani peas idee triloogiast... Hale! Ma olen HALE! (Loodetavasti ei ole ma nii hale, et unustan teostuse käigus esimese klassi matemaatika.)

Aga esmalt tuleb esimesega hakkama saada. Palju-palju probleeme...