Eile oli lahe päev. Hommikul tööle kapates avastasin, et keegi oli vahepeal puuri leidnud ning lõpuks ometi sai selle boileri seina peale panna. Lahe. Oma paar tundi tegin peldikus asjalikku nägu ning muhedalt omadesse mõtetesse süüvides paigaldasin seda siis. Paar korda ikka kirusin ka, et kes se loll nii kõvasti kinni keeras (kui oli vaja midagi taas lahti kruvida ja ntx takuga vettpidavamaks muuta). Paar tundi mõnusat mõtiskelmisaega tööajast kõige kiiremal perioodil - pole paha!

Lisaks kõigele, ei pidanud ma kiirtiiru annelinna, lasteaeda tegema. Istusin Ülikooli Kohvikus ja lugesin süsteemi üle, mõtlesin uuesti läbi ja loomulikult avastasin ka selliseid pakkumisi, mis ma unustada olin suutnud. Ja mis te arvate, kas neid läks õhtul vaja? Õige, läks. Üks asi, mille ma unustanud olin - Michaelsi aretused näiteks. Ja kohe läks vaja. Teisalt see 2D kallismastide asi - kohe läks vaja. Kusjuures siiani pole neid kordagi vaja läinud. Eks nad mul esimese hoog muidu ka meeles olid aga aja jooksul teadmised rooste läinud.

Bridžiõhtu oli fantastiline. Ainult, erinevalt varasemast, otsustas Maarja, et on nii ebaõiglane, kui mina üksi võin agressiivik olla. Ei noh, ma ju tegelikult üldse ei taha kunagi agressiivne olla aga vahel paraku lihtsalt kukub nii välja. Ups. Ähh, mis ma ikka - lõbus oli ju ning lõppeks oli tulemus ka hea.

Lisaboonus sellele õhtule. (No nii Indrek, sa naerad end nüüd kohe ribadeks - kui sa ikka käid siin luuramas) Mingil hetkel suitsupausilt tulles... meie armsad uued vastased kommenteerisid (tont teab, kes see oli. Maarja küll ütles aga noh, minu mälul on vaja aega nende nimedega harjumiseks) "Minu arvates rasedad naised ei peaks suitsetama." Ahmisin kergelt õhku, mõtlesin üheks hetkeks vasaksirgele ja siis hakkasin vastu lõõpima. Naerma ajab täna ka. No selle esmaspäevaõhtuse seltskonna püha süüdimatus on nii armas. No kuidas nii ikka saab? Stiilis üle nädala kuulen ikka mõnda sellist pärli, et pissi püksi. Kommentaare välimuse ja vanuse ja iseloomu kohta, küll on mehele arvatud, küll mehele panna tahetud... Millega nad mind tuleval esmaspäeval üllatada suudavad?

Kuna ma eile selle vasaksirgevõimaluse siiski realiseerimata jätsin, siis ma võlgnen vist Indrekule vabanduse. Teda tabasid hoobid pea iga kord, kui ta mulle jälle Baruto öelda suutis. No krt. küll, ma ei ole ju ometi nii paks. Aga võibolla oli see kompliment, et silmis selline sära ja vaikiv rahulolu nagu tavaliselt vaid rasedatel... Hehh.