Kui ma oskaksin joonistada, siis teeksin ma pildi millel on suurte veidi naiivsete ehmunud silmadega tüdruk. Tüdruku kätte joonistaksin pika valge niidi, mille otsa ta ajaks klaaspärleid. Ikka ükshaaval nopiks ta neid suurest karbist ning hoole ja armastusega ajaks ta neid niidi otsa. Tüdruku juuksed joonistaksin hooletult patsi ning ta riided veidi lohakalt, kuid siiski hoolitsetuks. Suures helmekarbis ta ees oleks palju eri suuruse, kuju ja tonaalsusega klaaspisaraid. Osa neist on ta juba nöörile ajanud, suurem hulk neist on kausis. Helmeste sisse joonistaksin emotsioone, erinevaid, kordumatuid ja samas taasilmuvaid. Kui ma oskaksin joonistada... joonistaksin ma ennast ja klaasi. Klaas, õhk, vesi, emotsioonid, tõekspidamised... üks suur ja olematu sein kõige ja kõigi vahel.

Kui ma oskaksin joonistada... Aga õnneks ma ei oska ning seega saan ma vaid mõelda sellest kõigest mida ma joonistaksin. Säilitades alati seina enese ümber. Mitte keegi ei tea, mida ma joonistaksin, sest ma ei joonista. Tulemust pole ja protsess ilma tulemuseta on suhteliselt hindamatu, kõrvaltvaataja jaoks väärtusetu.