Oli unine oktoobrihommik. Äratuskella helisedes ei aimunud aknast veel algavat päeva. Vaevaliselt tõusis ta voodist, veel pooleldi kinnisilmi komberdas kööki kohvi keetma. Kohvi, jah päeva esimene mõte oli kohv! Aga teine? Ei, hetkel pole aega mõteteks. Nüüd tuleb pelgalt tegutseda: pannile paar muna leivaga, paar õuna tükkidena taldrikule, vaja on äratada last ning alustada vähemalt ükski kord päeva nii nagu seda teevad "normaalsed" inimesed. Ta küll ei teadnud, kes need normaalsed inimesed on või millega nad tegelevad, kuid ta oli täiesti veendunud, et normaalsed inimesed jaksavad enda järel alati nõud pesta, leiavad aega istumaks perega hommikulauda. Pisike loogika viis mõtteni: küllap lähevad normaalsed inimesed õhtul palju varem magama.
Las nad siis lähevad, kumises peas mõte esimest lonksu rüübates. Pole midagi mõnusamat hommikusest kohvist, teadis ta täpselt. Kui, siis hommikune kohv koos hea raamatuga, teadmine, et hommik võib alata rahulikult nautides iga sõõmu ja sõna. Ainult hetkeks lükkas ta pilgu aknast välja - kummaliselt sume peaaegu-valgus paistis tänavalt. Kiirustavate autotulede hägustuv pilk läbi sügisudu. Seal on raudselt külm, mõtles ta endamisi.
Miski teravalt torkav ta hinges ehmatas hetkega ärkvele. Piirjoonte hägustumine: päev kas algab või lõppeb, udu kas langeb või tõuseb - vahet pole - maailm muutub taas. Kas ta peaks muutuma koos maailmaga? Vaatama stoilise kõrvalseisuga seda muutumist? Sekkuma? Aitama kaasa? Kohe algab päev. Pikk, kuid ometi liiga lühike; asine, kuid siiski unistav.
Jah, just unistav. Kolmanda sõõmu juurde tuli kuskilt seest repliik: karud valmistuvad talveuneks, aga sina? Talveunistuseks! Unistuseks läbi lõikavate sügistormide, mille ees lihtsalt ei saa ükskõikseks jääda. Hoolimata hommikusest unisusest teadis ta täpselt, mis vahe on sügisunistusel ja talveunisusel. Kaks ääretult erinevat,imelist pilti jooksis kiirelt silme eest läbi ja ometi teatavate sarnasustega, siiski meeletu sooviga olla just seal ja praegu!
Kuskil kaugel, keset metsa, on üks pisike maja. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi piinavat tunnet. Õues on oktoober, möllamas suur sügistorm. Veidikeseks õue minnes tajus ta tuult oma juustes, piitsutavat vihma silmis kui lootust. Kui ta vaid oskaks lennata, mõtleks ta selle maja lävel. Hoolikalt puid valides paneks ta seejärel kamina kütte, keedaks tassi kuuma kohvi, haaraks raamatu ning poeks kamina ette teki alla lugema. Kõrvus kumisemas kaks ääretult ilusat häält: suursugune, jõuline, lummav, veidi ehk hirmutav, kuid ometi hooliv sügistorm paitamas karuse käega puudelatvu, pesemas katust ning hoidmas eemal kummalisi inimesi; teisalt kaminatuli - väike, vaikne, soe ja ometi suur ning põletavalt ohtlik. Mõlemad lummavad, tundmatud, kuid siiski südames omad.
Keset talve, samas majas, jah, ka seal tahaks ta olla. Ikka üksi, ikka tuultele valla, kuid tuuli ei ole. On külm. On laastavalt külm ning lumi krigiseks jalgade all hambaid valutama paneval häälel. Päike sillerdaks lume teemandeilt vastu valusalt eredana. Ega ta vist päris täpselt teaksi, kas ta silmad hakkasid vett jooksma külmast tuulest või liigeredast valgusest aga ta nutaks - ka põhjuseta. Maailm on tardunud paika, mitte ükski inimene ei ei tuleks teda tülitama. Ei ühtegi häält, isegi kaminat mitte. On külm ja on valge. Aeg ei voolaks ta ümber vaid seisaks paigal ning tema ise voolaks läbi aja. Teeks kruusi kuuma kohvi, poeks laua taha ja kirjutaks. Hämaruse saabudes selles hangunud maailmas teeks ta arvatavasti veel kruusi kohvi ning poeks raamatuga kamina juurde sooja otsima.
End joovastavatest piltidest välja raputades võdistas ta hetkeks õlgu, tõusis toolilt ning pesi vahepeal tühjaks saanud kohvikruusi (nagu korralik, ei, normaalne, inimene kunagi). Aga miks, küsis ta veel viimast korda enne uksest väljumist endalt. Väljudes ärkavale tänavale ilmus ta suule vaikne unistav naeratus.
Õhk oli just nii rõske nagu aknast paistis, udu kandis edasi iga ta unistust ning ärkav päev sirutas end kallistades ning unelmaid hoides ümber tema. Ja ometi pole see kõik. Ja kaugeltki mitte piisav. Süda surus end vaid viivuks tibatillukeseks kokku, kuid ta naeratas - selles nutmata pisaras oli peidus lakkamatu igatsus.
No comments:
Post a Comment