Ühel hetkel hoiad sa süles miljonit vikerkaarekarva unistust. Seejärel komistad hetkeks ning terve sületäis veereb klaasiklirinal vastu maad kildudeks. Teravad ja nähtamatud killud ajavad tallaaluseid valusalt veritsema. Ei aita siin kildude ükshaaval väljasikutamine. Abi pole ei luubist ega pintsettidest, sest juba voolavad nad mööda su sooni ülespoole. Juba külmutavad südant ning sõrmi. Mitte miski ei jää nende haardest välja! Mitte miski.

Ikka veel lootes laskud põlvili maha, hoomad veritsevaid haavu oma põlvedes, kätes. Hoolimata lõikavast valust kobavad käed pimeduses mööda põrandat, lootes leida mõnd purunemata unistust. Ja nad ka leiavad. Leiavad ühe ja seejärel teise, ja ikka saadab otsimist uute ja uute valukiunatuste heli. Hea otsimisega võid sa üles leida pea kõik ning tuvastada, et pelgalt üksainumas unistus purunes, kuid tunne... kuid tunne on endiselt võigas...

Vaikus. Pimedus. Seisak. Silmis pisarad ja süles unistused. Vaikuses kostab vaid haavast niriseva vere hääl, korba tekkimise igavikuliselt rahulik krigin, vaid paraneda üritava südame tuksed. On külm. Ei muud.