Kas ma ainsana tunnen tänases hommikus kurbust? Kas ma ainsana tajun selles hämaras hommikus ängistust? Kindlasti mitte! Ja ometi olen ma selles nukruses üksi. Nii pagana üksi, et kui keegi minult küsib, mille pärast ma kurb olen, peaksin vastama: ma ei tea. Teadmatuse teadmine on ängistav. Võib olla, et ma tegelikult polegi kurb, sest mitte miski mu ümber ei viita kurbuse allikale.

Ja ometi! Ja ometi on tühjus. On pühapäeva hommikune rahu ja vaikus ja tühjus, melanhoolne värv. Jah tühjus. EIle õhtul istusin pikelt üleval, vedelesin voodis ning mõtlesin, üritasin unistada. Justnimelt üritasin. Kujutage ette moment, mil mine leban pimedas, mustmiljon mõtet ja unistust enese ümber lendamas ning mitte ühtegi neist ei saa sülle võtta. MItteükski neist ei ole selline, mille tahaks padjana kaasa võtta ning rännata sellega koos hommikuni. MIs tundus liigkauge ning kundlapeale täitumatu, mis jäi eemale teadmisega, et ma ei läheneks iial ühelegi mõttele niipidi... Ja seal ma olin: laupäeva õhtul, mitte liiga hilja, unise ja tühjana diivanil ning kõik minu enese mõtted, ideed ja unistused hoidmas minust võimalikult kaugele.

Nüüd, pühapäeval, istun oma lahutamatu kohvikruusiga arvuti taga, ampsan aegajalt mõne mandariini, kuid see tühjus pole kadunud kuhugi. Pisut, õige pisut ehk tõstab mu lootusi tõusev tuul akna taga. Ehk suudab kasvav torm lepitada mind minu enese mõtetega. Ehk... Ja sellest kujunes kiirelt minu tänane unistus: saada tagasi oma unistused, saada tagasi oma lootused ning tegutsemisjanu, leida üles see...