Üha fantastilisemaks muutuvad sügishommikud sunnivad taas kirjutama. Aina imelisemaks minevad õhtud tekitavad lakkamatu igatsuse millegi suure ja ilusama järele. Tekitavad tunde, et ma olengi suurem ja ilusam endast. Magus valu kripeldab hinges, otsides teed läbi läbi kolletavate lehtede paberile. Kasvavad tuuled puhuvad iga viimsegi pisara naeratuseks. Torm mühiseb must mööda! Ja mina? Seisan kannad tugevasti maas ning ümisen juba järgmist laulu. Laulu homsest. Jah, ja ikkagi igatsus! Ja ikkagi unistus! ja ikkagi ootus ja lootus ja mu helesinine silmavaade püüab kinni kõige kõrgema kotka, haagib end tema sappa ning lendab! Njah, peaks vist mainima, et need on rohelised, lühinägelikud silmad ülejäänud 9 kuud aastas. Ei-ei, palun mitte valesti arvata, silmade värv on raudselt kõige lahedam asi minu juures. Lihtsalt tundus mõistlik panna see kirja, sest muidu võib minu igaaastasest roosast maailmavaatest augustis ning helesiniselst septembris-oktoobris arvata jumal teab mida ning tõe huvides tuli see siis kirja panna.

Oi, ma kirjutasin siia vahepeal romaani bridžist ja muust elust. Lahkasin oma jõhvikajuga (loe: pisike ja sile) kummalisi probleeme, jõudsin välja taas sinna kuhu ikka: senikaua kuni mu elus on konflikt iseendaga, ei saagi asjad liiga korras olla aga konflikt endaga on ainus tõsiseltvõetav edasiviiv jõud ning ma natuke isegi tahaks end enese vastandina hoida, liikudes edasi "kahtle kõiges, kuid ära kõhkle milleski" lipu all.

Aga siis mulle meenus ühes teises keskkonnas saadud kommentaar (minu kord kuus tuleva mõtte või temaatilise blogiposti moodi asja peale): Olen tähele pannud, et Miiral on vahepeal sellised mõttesähvatused ja paneb kohe kirja need. Variante on mitmeid:
a) kord kuus on raudselt üle keskmise, et üldse võiks tekkida mingigi idee või mõttevälgatus (nii sitasti ma inimkonnast arvata ei suudaks)
b) minu (erinevalt reaalsest blogist, kuhu ma kirjutan siis kui on emotsioon ning ootan, et sellest kirjatüki käigus selguks tegelik põhjus ning seosed ja vahest ehk ka lahendid) hoolikalt läbimõeldud ja sõnastatud mõtted on sedavõrd triviaalsed, et nende mõtlemiseks ei kuluta üks "normaalne" inimene enam kui 3 sekundit ning seejärel unustab (nii sitasti ei suuda ma iseendast arvata... või noh, ma vähemasti kahtlen vääga sügavalt).

Tjahh, aga mulle meeldib mõelda neid tobedaid ja mine tea, ehk tõesti tiba naiivseid mõtteid. Ja mulle meeldib mängida faktidega, väänata neid ümbritsevaid piire ning nautida saadud kõverruumi. Jah, kahelda kõiges... (aga selles mittekõhklemises olen ma veel pisut nõrk... enesehinnang on kummaline asi ning hirm kukkumise ees on suhteliselt sitasti painutatav piir - sellest johtuvalt jääb nii mõnigi asi kahjuks veel tegemata. Rõhk sõnal "veel", sest küll ma ka selle piiri kord painduma saan!)