Alustaks sedakorda ilusa populistliku (kuid paraku väära) hüüatusega: töö tegi ahvist inimese!

Haarasin päeval riiulist alla hunniku vanu Horisonte. Esimene idee oli lihtne: leida lapsele eakohast, kuid piisavalt huvitavat lugemist koolitükkide kõrvale. Sirvisin siis neid ning olin sunnitud tõdema, et enamik tõeliselt huvitavatest tekstidest on mu mälus täielikult pühitud. Vähe sellest: millal ma üldse viimati midagigi asjalikumat lugesin? Huvitav, kui kiirelt ma omaenese konspektidest täna läbi pureksin? Hmm, tüdruk, millal sa kasutasid viimati ajusid nende arendamise eesmärgil?

Khmm, piinlik koht, kuid tuleb tõdeda, et kuna ahvid (ja paljud teisedki liigid) oskavad edukalt kasutada primitiivseid tööriistu, kuid teaduslikuma kirjanduse juures jäävad jänni (sõltumata asjaolust, mispidi nad paberi ette võtavad), siis töö teeb minusugustest laiskadest inimestest pigem ahvi kui vastupidi. Kui sa töötad ajudega (täiskohaga ja natuke peale), finantseerid pere eelarvet ja kasvatad last, siis on liiga lihtne põgeneda lisamõtlemise eest "väsimuse" ja "ajapuuduse" taha. Ja just see mõttelaiskus ning jõuetus astuda ühiskonna vastu ning ensese eest on mind eluaeg hämmastanud inimeste juures. Ideaalmaastikul teismelisena ei suutnud ma vähimalgi määral mõista neid kalapilguga suuri, kes tulid õhtul töölt ja ei jaksanud teha enamat kalapilguga teleka vaatamisest.

Ja samas mulle meeldib see pagana IT-sektor. Aga optimaalne oleks vist ikkagi töötada poole kohaga. Sel juhul jääks veel veidi jaksu ka enese arendamisekas teistes suundades. Oleks ikkagi aega istuda lapsega koos lõunalauda, kui ta koolist tuleb ning küpseda vaimselt - laiemapõhjalisemalt ja rahuldustpakkuvamalt.

Ebaloogiline maailm minu ümber jõudis lihtsalt uue paradoksini. Varasem reaal versus humanitaar võistlemas sotsiaaliga on asendumas intellektuaal versus elus! variandiga. Igatahes ebameeldivalt alarmeeriv avastus oli.