Seis selline, et vahetult lastevanemate üldkoosoleku järgselt ei oskagi nagu kuskilt alustada. Kuskilt peab! Okei: saame tuttavaks, mina olen andekas laps. Kõlab ju ilusasti? Kuulates loengut andekusest ja ande arendamisest tekkis selline võrratu hetk, kus miski minu sees piiksatas - andeka lapse definitsiooni taha saan ma ilusasti peita kõik oma 62 iseloomuviga ning selle üle veel uhkegi olla (kuivõrd peaks 29 aastaselt uhke olema tiitli "laps" üle).

Tädi, kelle nime mul pole õnnestunud veel tuvastada, pidas meile 40min loengu andekatest lastest ja laste ande leidmisest. Tõsi, mina seda teist poolt küll loengust tuvastada ei suutnud aga selle asemel mainiti meile umbes seitse korda, et aega on ähe ning ruttame nüüd teemaga edasi. "Ruttamine" tähistas küll järgmise pildi pealt teksti ettelugemist aga mitte arutelu ega liigset selgitust (sest aeg surus ju peale). Sellegi poolest oli tegemist ühe vahva ja toreda üritusega. Mõte hakkas liikuma, küsimärgid kirjutusid iseenesest paberile ning ühe enam ja enam tabas mind teadmine, et minu puudused võib defineerida "andeka lapsena" aga oma lapse vaatlemise kohta ei saanud ma ühtegi väärtuslikku vihjet.

Igatahes sai see ettekanne läbi ning õppeala juhataja uuris (pärast seda, kui oli meile sõnadega selgeks teinud, et nüüd on aeg plaksutada) kas kellelgi on küsimusi. Kiikasin hetkeks saali poole ning tõstsin seejärel käe (esimesest reast). Kõneleja muudkui jahub, et küsige aga julgelt, et sellist võimalust tihti ei tule ja bla-bla-bla. Istusin oma sirutatud käega (vahepeal lehvitasin kelmikalt) kuni kuulsin: kuna küsimusi ei paista olevat, siis läheme edasi. Ma täiesti solvusin. Keerasin märkmikus järgmise lehe ning kirjutasin sinna suurelt: idiotism, ning jätsin märkmiku vägagi teadlikult nii, et kõrvalistujad ka näeksid minu vaimset tipphetke sellesõnalises väljundis.

Direktori kõne oli lühike ja igav (nagu ikka sellistel üritustel), millele järgnes küsimustevoor. Istun mina, käsi pikalt üleval, oodates luba küsida. Ok, valiti küsija tagant poolt. Tema sai vastuse, minul taas käsi üleval. Leidus veel teine ja kolmaski küsimus ning seejärel hakkas õppeala juhataja taas ajama oma ininat, et küsige julgelt, ega seda iga päev nii lihtsalt teha saa. Lehvitan kõneleja suunas, mõtlen vaikselt, kas ma olen oma nähtamatuks tegeva mantli selga unustanud või milles küsimus on. Siiski, üks tähelepanelik kõrvalseisa (eelneva loengu pidaja) märkas mu pisikest käekest ning tegi sellekohase märkuse. Huhh.

Nujah, nüüd, mil minu nähtamatus on juba tõestatud, tulgem tagasi päeva põhiteema juurde: andekas laps. Pole hullu, et mu küsimused esitamata jäid, sest lõppeks kiideti meile kõrgelt teaduskooli (endine TTK) kodukat ning seal olla väga palju infot nii andekate laste (või laste ande) äratundmisest ning ka kõneleja kontaktid. Tjahh, kõneleja kontaktide leidmisega jäin ma tõsiselt hätta (aga äkki on leht mõeldud sedavõrd andekatele inimestele, et ma lihtsalt ei küüni nii kõrgele?) Teisalt, lehelt pealkirjaga "Uuri oma võimeid" võib leida teksti: Sellelt lehelt leiad Sa mitmesuguseid teste ja küsimustikke, mis aitavad Sul iseennast paremini tundma õppida ja seeläbi ka oma arengut paremini juhtida. Enamus testidest on interaktiivsed, tagasiside ja selgituse nende koha saad kohe siitsamast. Uurisin, mis ma uurisin, selle kaunikõlalise teksti all oli pelgalt üks vägagi küsitava väärtusega tekst.

Tekst iseenesest ei olegi kaheldav aga mina, lapsevanemana, ei saa sellest mittevähimatki selgust. Palun öelge mulle, kuidas ma saan objektiivselt vastata (arvestades, kui subjektiivne ja valdavalt ilustatud pilti me kipume omama endast ja oma lastest) järgnevatele küsimustele:
Hinnake ja võrrelge oma last tema eakaaslastega. Millised omadused Teie last iseloomustavad?
Vastake jah/ei ning lugege kokku kui mitu “jah” vastust te saite.

1. Ta on väga hea arutleja (lahendab hästi ülesandeid)
2. Ta õpib kiiresti
3. Tal on väga arenenud sõnavara
4. Tal on väga hea mälu
5. Ta on võimeline (huvi olemasolul) pikalt keskenduma
6. Ta on emotsionaalselt väga tundlik ja kergesti haavatav
7. Ta on väga kaastundlik
8. Talle on omane soov olla täiuslik
9. Tema tunded on intensiivsed ja tundeküllased
10. Ta on tundlik moraaliküsimustes ja huvitub neist varakult
11. Ta on väga uudishimulik
12. Ta on oma huvides väga sihikindel
13. Ta on väga energiline
14. Ta eelistab vanemate laste või täiskasvanute seltskonda
15. Tal on väga palju erinevaid huvisid
16. Tal on väga hea huumorimeel
17. Ta hakkas väga varakult ja huviga lugema (enne lugemaõppimist tahab, et talle palju ette loetakse)
18. Ta peab tähtsaks õiglust ja ausust
19. Ta on väga tähelepanelik vaatleja
20. Tal on väga hea kujutlusvõime
21. Ta on väga loominguline
22. Ta vaidleb innukalt vanemate inimestega
23. Talle meeldivad numbrid
24. Ta lahendab hästi piltmõistatusi

Kui “jah” vastuseid oli umbes 20 (+/- 2), siis peaksite oma lapse/õpilase vaimse võimekuse ja õppevajaduste suhtes tähelepanelikum olema. Teie laps on potentsiaalselt andekas.

Nujah, see selleks, lepime lihtsalt, et mulle öeldi eile 45 minutit, et andekaid lapsi tuleks "avastada" ning lapsevanema ja kooli vaheline koostöö on vajalik (mida suurem kool, seda enam välditakse seda koolipoolselt) ning kokkuvõtteks oli ettekande jaoks aega vähe.

Teema, mis mind on juba palju varasemast ajast saati huvitanud kätkeb endas geneetiliste ja sotsiaalsete omaduste suhet. Esimese hooga kerkis teema päevakorda, kui lapse lasteaeda hakkasid tulema koolide kuulutused (umbes aasta enne kooli). Kõikvõimalikud eliitklassid ja eliiteelkoolid ning suunatud kalded ja muu taoline pask. Miks pask?
1. ntx võttis üks kool meie kodu lähedal vastu 5 paralleeli esimesse klassi: spordi, loodusõpetuse, muusika, ingliskeele ja kunsti eriklassid. Kuna tegemist on piirkonnakooliga paljude laste jaoks, siis: kuhu lähevad tavalised lapsed? Vabandust, iga laps on andekas aga see anne tuleb esmalt üles leida (eilne lause ilma kasutusjuhendita), mis aga viibki mu teise küsimuse juurde...
2. Kas mina, lapsevanemana, saan olla kindel, et mu laps on tõesti reaalkalduvusega? Või peegeldavad tema paremad tulemused selles valdkonnas pelgalt minu enese tugevamaid pedagoogilisi võimeid reaalaladel? Millistel arenguperioodidel need suhted muutuvad ja kuidas?

Pika jutu kokkuvõte: ma sain eile teada, et ma olen "andekas laps" ja samaaegselt (või: endiselt) nähtamatu. Aga, oot, see oli ju lastevanemate koosolek ning ma oleksin pidanud tergemaks saama oma lapse koha pealt!? Ehh, egoist selline!