Hmm, alati, kui mõnel üritusel pilte tehakse, siis ma armastan narrida, et tegelikult olen mina ilus küll ja ainult fotograafid on algajad ega oska mind pildile jäädvustada. Aga tegelikult? Vaatasin täna jälle mingite ürituste pilte ning tõtt öelda oli iga kümne pildi kohta umbes üks ilus pilt. Näiteks see:

Käsi on minu, seelik mitte. Selline ilmekas ja väga isikupärane (viletsate randmeliigeste kaitsereaktsioon - kui on vaja keharaskus kätele toetada, siis just sellises asendis).

Hmm, mingi sitatuju päev esitas mulle siis nüüd tavapärasele lõõpimisele hoopis teistpidi sõnastatud mõtte. Noh, et fotograafidel pole häda midagi aga mina... Peegliga on palju lihtsam: võtad aga sellise asendi, mis näitab sinu ilusamat poolt ning ongi ilus, tagasihoidliku naeratusega malbe tütarlaps (ei naera liiga valjult! Kuss!). On, mis on, ma endiselt ei armasta eriti piltidele jääda ja arvatavasti ei hakka kunagi armastama. Positiivne nende fotode juures on see, et enamasti õnnestub mul jääda üritustel sellisele tagasihouidlikule positsioonile ning olla kaamerate eest nähtamatu (ntx. suvepäevade umbes 8 aparaadi ja 1000 pildi sees olen ma kahel korral - rätsepaistes raamatut lugemas). Peab üritama tagasihoidliku profiili hoidmist jätkata... kuni surmani...