Üritamatagi vältida enese kordamist.

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla.
Mind hellalt paitab tormialge tuul.
Soe suvevihm loob tee mu kleidist läbi
ning naeratus mu päeva täidab taas.

Ja kuskil pikne käib, ning kummastavalt kaunis
on tema tee, ta hääl nii karm
Ei püsi paigal suure tormi algul.
Ei iialgi! Vaid mõtteis lendamas

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla
nii hellalt kulgeb laubalt tema tee
laup vesisuudluse saab õrna
ja selle järel paitus põsel,
järgneb huul...

Ja mina joovastun,
end üks kord aastas kaitsta
ma luban tormidel siin, suurte tuulte käes.
Ma seisatan ning plikalikult kauge
on pilk
ja paljajalu vees
käed laiali ma ootan tuulte süles
uut silitust, uut suudlust, joovastust...

et sügistalvel ärgata taas üles ning tunda endas julma üksildust.