Kas hetk, mil sa mõistad, et süda on kõige nigelam nõuandja siin maailmas, on suurekskasvamine, allaandmine või midagi kolmandat? Aga see järgmine hetk, mil sa õpid mõistusega valitsema südame üle? Aga teadmine, mis pakitseb su sees ning vaid sina ise tead, kui loll su süda suudab olla ning mil määral oskab ta sulle kaela tuua sekeldusi, segadusi? Kas see on koht, mil tuleks punastada ning vaikida maha? Või olla uhke, et sul on Süda... ja vaikida maha?

Mahavaikimine on mulle loomuomane. Ei, mitte selle mahavaikimine, mis südames sees on (mu süda on küll loll aga südikas, valjuhäälne ja võimukas) vaid selle mahavaikimine, mida ta enesega kaasa toob. Ja ometi on ta minu süda, päris minu oma! Olgugi, et loll.

Ja siis muigasin ma täna orkutis: Today's fortune: The heart is wiser than the intellect. Aga kui mu süda on nii kuradi loll, siis mida see ütleb mu mõistuse kohta? Miks jääb süda alati rumalaks? Mis on see, mis paneb ta ikka ja jälle lendama? Mu hing on täis laule ning joovastudes iseenese sees kumisevast sõnast, tõuseb lendu miski, mis peaks ju mäletama, peaks tajuma seda valu, mida tekitavad porised jalajäljed paremal vatsakesel. Ja ikka, ta vana idioot, joovastub igast hetkest, haarab kinni igast unistusest, naudib iga sõna. Ja kasvab ja kasvab, muutub taas võimukaks, janunedes millegi järele ning kukub niutsudes tagasi oma kohale.

Ja siis tuleb mõistus, teeb talle pai, selgitab, seletab, põhjendab lahti. Järgneva mingi aja jooksul kaitseb ta südant suht karmikäeliselt ja ühel hetkel unustab end korraks... Ning juba ongi mu rumal süda kinni mõne laulu sabas. Taipamata, et laulude kohus ongi lennata, kasvada, hoida ja koguda kõike, mis läbi südame on käinud. Südamel enesel pole aga tiibu. Pole tiibu ning laulu katkedes käib üks vägev prantsatus, kõlab hetkeks üks pisike oie ning kõik, vaikus. "Aga laul ei pruugi katkeda! Aga kellegi käsi võib mu ju kinni püüda, kui ma kogemata laulust lahti lasen!" Ja see on kõik, mis ta oma upsakuses hõigata suudab, ise kramplikult kinni hoides millestki, mis on ebakindlam suvalisest tuulehoost, imikustki nõrgem.

Aga miks ma armastan küsimärke? Küsi kellegi teise käest.

Tegelikult olen ma nüüd hästi väike ja kuss ning lähen vaimustun nendest inimestest, kelle silmis kumab kirg, kes oskavad armastada, seda mida teevad, oskavad töötada selle nimel, mida armastavad muutes oma kire ja too millekski ilusaks, hingematvalt nautimisväärseks. Müts maha.