Puhkus on lõppenud, sünnipäev peetud - nüüd oleks vist ülim aeg kaineks ja asjalikuks hakata. Enne asjalikustumist lubasin eile õhtul enesele vanainimeseliku kokkuvõtte-mõtiskluse.

Lebotasin oma armsale punasele diivanile, uus raamat käeulatuses. Ei ole maailmas paremat hetke - läinudnädalane looduse emotsioonidemäng emajõelt silmis, pisikese sünnipäevapeo jutud kõrvus (purju ei jäänud, pohmakat polnud ja džinni jäi alles - nõrk, kas pole), kergendusohe, et koristamisteemaline loeng on selleks korraks taas lõppenud ja vaikus. Laps otsustas viimaste külalistega kaasa minna. Jäi ainult mina, raamat, kuum kohv ning diivan.

Veel üks hetk kannatust. Mõtlesin "komplimentide" peale vanusest 28. No millisele inimesele ei meeldiks komplimente saada? Mulle küll meeldib. Eriti meeldivad need mulle siis, kui selle taga on kummastav siirus (pole just liiga tihti tänaval kohatav suurus). Viimase aasta pärlid: mehelik (M), paks (M), kole (M), "aga sina pole ju naine" (N) (kuna jutt käis mõtlemisvõimest, siis üdini positiivne kommentaar), armas (N), ilus (ok, "kõige ilusam" - ütlejaks minu poliitiliselt korrektne tütar). Vägivaldsete järelduste tegemisega jõuamegi punkti, kus naise leidmine tundub nagu loogilisem kui mehele saamine. Noh, tegelikult kuulub positiivsete komplimentide hulka ka väljend "joob nagu mees" aga selle mainimine või pelgalt joomine tegevusena toob suhteliselt tihti kaasa meesisendite jabura arusaamise, et naisterahvad ei peaks teps mitte jooma ega suitsetama ega ropendama ning kuna mõtlemine pole meile ka kohustuslik omadus, siis jääbki üle see, mida ma nüüd aktiivselt tegema asun: haaran oma raamatu ning lilletan vaikselt unistades edasi.

Kohalikus playlistis täna: Aapo Ilves ja Eliit Sünnipäevalaul, Aapo Ilves ja Orelipoiss Aga Ükskorda, J.M.K.E. Organiseeritud Elu, 11.... (ja muu paremat sorti muusika...) Elu on lill! (eriti, kui ma mingi hetk suudan välja sebida need laulud, mis mind alates reedest (või lausa kolmapäevast) lakkamatult kummitavad)