Ja justkui hommikul alustatud teema jätkuks sain täna kätte oma viimase sünnipäevakingi: punakaanelise Eklektika. Kui nüüd olla detailselt aus, siis ootas raamat mind postkontoris juba 6 päeva ning ainult minu hajameelsuse tõttu sain ma ta kätte alles täna. Üllatus pakki avades oli võimas. Üllatus raamatut avades oli veelgi võimsam.

Millegi pärast olin ma seda raamatut siiani vältinud, pisut ehk isegi kartnud. Mul oli selle raamatu ees mingi kummaline aukartus ja tibatilluke hirm, et tekst minule, kui humanitaarteadustes täielikult võhikule, ehk pisut hoomamatuks jääb. Midagi sellist pole juhtunud ja tundub, et ei juhtu ka (pool raamatut valikulises järjekorras on veel ees).

Tjahh, see on siis see üks raamat, mille kirjeldamiseks (hetkekski kartmata kellegi vääritimõistmist) võib väita: iga lugu on nagu üks korralik sitalkäik. Protsessi lõpptulemus on igas plaanis nauditav ning tulemusest eviv aroom ei jäta kedagi lähedalviibijaist külmaks. Miljon mõtet ja siiski mitte vastu vaid pigem poolt või õigemini - nihkes, teise nurga alt (minu poolt siis tiba emotsionaalsemalt, ehk grammivõrra intiimsemalt ja ainult vabavooluga edasi). Üksikutel hetkedel on ehk veidi kõhukinnisust tabada, kuid verbaalset pasanteeriat pole sendigi eest (tänud selle eest autorile).

Ja nüüd tundke mulle kaasa: mul on pool raamatut veel ees ja kell neli äratus (Naissaarele jooma!)