Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev läheneb. Ilmad kisuvad tuuliseks. Nina võtab kinni saabuvate tormide ajastu. Kui nüüd käed laiali ajada, kas ma siis lendan selle tuulega kaasa? Keerata nina vastu tuult ja seista trotslikult paigal. Mind sa juba ümber ei puhu.

Ilmad kisuvad tuuliseks. Koos tuultega tulevad südantlõhestavad kriisked, mis ajavad kokku suuri linnuparvi. Nad lähevad lõunasse. Nemad lähevad, mina seisan siin. Trotslikult. Seisan ja naeratan tuulele. Naeratan seda magus-valusat naeratust, mis kätkeb endas suurt igatsust. Unistust ilusamast homsest. Igatsust tervikliku mina järele.

Linnuparved kogunevad. Vaatan üles ning kadestan neid. Nad kuuluvad omavahel kokku. Üksi nad hakkama ei saa. Nad kuuluvad kokku! Koos lennakse lõunasse, koos tullakse kevadel tagasi siia, lume alt sulanud prahi ja pori keskele.

Nad kogunevad, sest teavad: nad kuuluvad kokku. Kuhu kuulun mina? Siia! Trotslikult lükkan kannad tugevamini maha ning röögatan tuulde: mind sa juba minema ei puhu! Jah, ja lakkamatu igatsus kuuluda kokku! Lennata kõrgelt! Lakkamatu igatsus saadab seda lahkuvat linnuparve. Surun hetkeks huuled kokku ja siis naeratan tuulde. Kunagi! Kunagi saab ka minust tervik. Kunagi vaatan ma neid joovastavaid tuuli tundes enese piha ümber kätt, mis joovastub tuultest. Kätt, mis igatseb ilusamast homsest aga siis - siis lükkame käed laiali ning lendame kõrgele! Koos.

Ilmad kisuvad tuuliseks ja ma seisan siin, õues, teadmata mida teha. Lihtsalt seisan... lubades tuulel end paitada ning täita mu hinge veel suurema igasusega. Lasen sel tuulel puhastada oma nägu ja käsi, et viimne kui negatiivne sellest möödunud aastast kaoks minu juurest. Las see lendab lindudega lõunasse. Las linnud nokivad selle tee peal puruks!

Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev hakkab lähenema. Veel üks aasta! Jah, esmalt tulevad tuuled, siis kogunevad linnud. Meeletu sügistormide aeg, mil iga verelible minust tahaks möllata, lennata, puruneda kildudeks kuid siiski leida vaid iseennast. Nautida iga hetke sellest joovastavast ajast aastas!

Ja kõige lõpus tuleb lumi. Lumi, mis katab puud tekiga. Puhake, puhake kuni saate, sest peagi on kevad ning kus siis alles on vaja hakata õitsema ning kõrgustesse tüürima. Lumi katab pori, katab selle jubeda jama, mis inimkäsi on maha poetanud. Lunastus, halastus ja rahu...

Peagi tuleb kevad. Tuleb arglikult: esimene pisike lapike muru, pisi-pisikene lumikelluke, naeratus päikeselt. Nii möödaminnes kavaldab talve üle ja tuleb. Inimesed keeravad hulluks. Kõigil on hea ja kõigil on kaaslane. Nad naeratavad! Miks küll, mõtlen ma isekeskis ning kõnnin varjuna nende vahelt läbi...

Ilmad kisuvad tuuliseks ning alles nüüd algab minu aeg! Veidi nukker on see naeratus, kuid ma tunnen, et elan! Kord lasen end tuulel lennutada mööda hoovi. Joovastun kõrgemast vaatest! Kord seisan trotslikult maas, kand tugevasti rohukamarasse surutud ning naeran! Naeran võidukalt, sest siin on minu koht ning pelgalt tuul minust jagu ei saa. Ma olen laps! Olen väikene. Ah, et kas ma suudaksin hüpata porilompi? Jah, ma eile käisin seal! Leidsin päkese. Leidsin! Porilombist! Mitte miski ei suuda mind muuta vanaks ajal, mil Suured Tormid on saabumas. Ma elan! Joovastun, trotsin ja igatsen - mida veel võiks elult soovida? Ma elan.