Mõtlesin hetkeks esmaspäevase bridžiõhtu peale. Nojah, kui ma oma lauas tehtud liigutusi siin ükshaaval lahti seletama hakkaksin, siis olete te kõik nõus nentima, et ka seniilsusele kalduv seitsmekümne aastane vanaproua, kes pärast pensionile jäämist esimeskorda kaarte käes hoidis, mängib paremini. Sel põhjusel ma pikemalt ei peatuks oma toonastel idiootsustel (Maarjast on veits kahju, sest tema mängis tõsiselt mõnusalt ja mina pasandasin kogu tema töö ja vaeva peale). Pigem tekkis hoopis teistpidi küsimusi.

Noh, ühest küljest ma olengi pisut mandunud. Suvel ei olnud hetketi mitte mingit motivatsiooni teravdada oma mõtlemist antud teemal (kohati kadus partneri puudumisse ja mõtlemise liigsesse vabatahtlikusse ka soov üldse esmaspäeval klubisse jõuda). See selleks, tuhinad tulevad ja lähevad <- üsna sõltumatult partneri olemasolust. Vahepeal sai siiski ka pisut mängitud ning hoolimata hetkedest, vaimsest või emotsionaalsest seisundist - mängida on alati üleprahi mõnus. Erinevatel hetkedel on nauding veits erinev, kuid alati on ta mingi kombinatsioon headest sõpradest, mõtlemise mõnust ning eneseteadvuse, eneseusu kasvust (protsentuaalsed osakaalud sõltuvad eelmainitud seisunditest).

Aga siiski, küsisin ma endalt, miks ma ei taha hetketi ära tunda või tajuda neid murdepunkte, kus mõistlikust õpitu seedimisest saab ootamatult lodev laiskus? Mõttelaiskus. Aga miks ma ei taha neid murdepunkti sekundiga enneteda isegi siis, kui teema on südames oluline ning silmis huvitav? Nääh, laiskus (igal kujul) on üks omapärane, kuid valdavalt taunitav iseloomujoon.

Samas, alati võib sama küsimust ju hoopis teise pilguga vaadata ning patsutada enesele õlale: näe, sa tabad oma mandumised ära, olgugi, et tugeva hilinemisega. Ehk teisiti sõnastatuna: kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne tipphetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Voodis vedeleda, lakke vahtida ja tühje ning mõttetuid mõtteid heietada armastav Mina.