Sattusin eile taas hea kodumaise raamatu peale (palun ärge küsige, kes - tundmatu, meenutamatu nimi oli; ärge küsige mis - ma ei mäleta (endal on ka piinlik, pisut)). Hetkel pole konkreetne raamat õnneks kuigi tähtis. Toetasin end mugavalt oma punase diivani sisse ning ahmisin sõnu, lauseid, kirjutatud ja kirjutamata mõtteid.

Väike keelepede minus tõstis taas pead, ampsas kõhu head-paremat sööki täis ning lõi nurruma. Lugesin mõned tekstid, toetasin seejärel avatud raamatu kõhule ning pikaldaselt unistaval pilgul aknast välja vaadates mõtlesin hetkeks omaenese konarlikule ja vigasele emakeele kasutusele. Seejärel teiste... Jah, teiste. On metsikult palju autoreid, kelle keelekasutuse võib vasaku käega liigitada oivaliste hulka. Avad raamatu ning juba sa oledki mattunud imepisikeste detailide rägastikku. Juba matsutab pisike keelepede ahnelt etteantud mahlakaid pilte. On tekst, on tähed ning isegi kirjavahemärgid muutuvad lummavalt mänguliseks.

Mõtlesin endast ning niiväga tundsin tol hetkel sarnasust Vesipruuliga (hoolimata asjaolust, et ma üle-ilma-kuulsust ei taha, poleks üldsegi paha tunne, kui keegi vahel hellalt õlale patsutaks ning mõne ausa toetava/eitava/suunava sõna ütleks). Minu vänderdavad laused, poolikult mõeldud mõtted, viimistlemata sõnad ning juba ma kelgingi kasvõi siinsamas blogis. Juba kirjutan kõveraid värsse ning hoomates hetkeks omaenese väiksust värvusin diivaniga ühte karva. Ja ikkagi, tõstis miski minus pead, see olen mina! Ükskõik, kes ma siis olen või kellena paistan. Kui ma kirjutan, siis pelgalt sellepärast, et nii on hea - minul endal! Kameeleonina - diivani kaitsevärvist välja, raamat uuesti silme ette ning: head isu!

Nii ma istusin eile oma diivanil ning ootamatult küsis pisike keelepede minus: kas tõlkimise eelduseks polegi siis keele tunnetamine abaluudega? Viimastel aegadel jääb tunne, et pigem kuulub 75% tõlkijate (protsent on statistiline ja sellest johtuvalt loodetavasti väär, lähtudes mulle kätte jäänud pisikesest tõlkekirjanduse valimist) töölepingusse klausel: tõlkida kuivalt ja ilmetult. Jah, sel hetkel on ääretult meeldiv haarata riiulist mõni A.Sanga või B.Alveri tõlgitud kuldteos ning lasta sellel pisikesel keelepedel maiustada millegi väärtuslikuga tõlke vallas.