Kummaliste väärtushinnangutega tütarlaps - see on minu enese tänane nägemus endast. Mingite nurkade pealt idiootlik esteet ja tähenärija, teisalt lootusetu romantik ja siiski. (Punkt.) Ja siiski on mul jummala poogen, mis mu ümber toimub, kui ümbruses on midagi, mille abil oma mõte sõnatult jooksma panna. Ma ei karda tuttavatega sauna minna aga ma ei oska neid enesega kaarte mängima meelitada (sõltumata nende tasemest - mina pasandan lauataga ikka "nagu tavaliselt")
Te ju näete, et ma praegu paaniliselt koristan ning üritan teha oma elamisest pesa, mille peale mu ema pühapäeval infarkti ei saaks? (Liiga valjust naermine on lubatud kuid mittesoovitatav.) Mulle endale meeldib väide, et mu korteri väljanägemise järgi saab alati kindlalt väita, et siin elatakse. Kui mul tekib idee, siis selle teostamise ajal pole vahel ruumi jalgagi maha toetada.
Tjah, ideed... Idee on tugevalt ülehinnatud väärtus ka siis, kui nende eest makstakse 5 kopikat pangest. Krt, see polnd teps mitte mu algne idee kribamisel.
Hea küll, esmalt oli nädalake Võsul. Lahe seltskond mõnus bridž. No hea küll, mina tegelesin, nagu tavaliselt, lauas valdavalt kalastamisega või pakkumiste suvalises suunas ujutamisega. Kuid siis on hea, kui sul on mõnusalt rahulik partner, kes sel hetkel, kui sa peaga vastu seina jooksma hakkad, nendib rahulikult "ega me siia võitma tulnud ju".
GP ajal tekkis huvitavaid hetki, mil ma tõesti suuril silmil vaatasin: wau, ma ei tuleks selle pealegi (ja siinkohal ei pea ma silmas imeilusat pakkumist või mängu vastaste poolt). Näiteks oli minu jaoks lausa jaburalt palju partnerisõimamist. Teisalt oli kuidagi hirmaus palju "ekspertpaare" teises toas. Ah, et millest ma seda järeldan? No niipea, kui mingi voor hästi läks (jätsime meie kalastamise või otsustasid vastased ujuda), kippus vooru lõpus laua taga kuulma nende ausat ja ehedat arutelu, kuidas neil sokkude vastas viletsad tulemused tulevad. Lahedalt naerma ajas. No kammoon, ma ei tuleks selle pealegi, et lauas analoogilist arutelu üles tõsta (korra ma kommenteerisin ühe sõnaga oma väljamängu valikut, kuna ma ju ka lauas olin, kui selle peale tuli kiirelt: ei-ei, teie väljamängu kohta ei ütle ma midagi aga (uuesti partneri poole ning teema jätkus)...) Mis teha, issanda loomaaed on kirju.
Siiralt lahe nädal, metsikult südamelähedane mäng (kuigi ma seda ei oska). Meri, liiv, kivid ja lained, männimets koos mustikatega ning imearmsa kaminaga metsamajake - romantiku unistus. Lapse jaoks oli elavaim mälestus loomulikult Indrek ning tema ratastega karud ja linnamesilased. Neist tegelastest kuuleb meie majas jutte veel kaua (kuigi juba on peale jooksnud varjutavaid elamusi, millest allpool ka pajatan).
Võsu sai läbi, ilm läks perse aga milleks mulle rannailm, kui plaan on kaks päeva kodus magada (ja koristada, milleni ma märkimisväärselt ei jõudnudki). Või teisalt, miks pagana pärast tekkis mul soov minna esmaspäeval klubisse, kui plaanis oli magamine? Oleks vist aus nentida, et ma ikka pisut nördinud olin. Tunnistasin end taaskord suhtlemiskeenjuseks, mõtlesin hetkeks, kuidas krt ma üldse sellise alaga tegeleda saan oma iseka hiiglase vaatetornist, kuid nentisin kiirelt: ah, minge persse, mulle meeldib see mäng ning alati on kõigele olemas lahendus. Sel nädalal ma vist küll kaarte kätte ei saa (kui homme juhuslikult üks lisakäsi välja ei ilmu või viis, kolme laua peal saab ka mängida) aga tõelise idioodi järjekindlusega hakkan ma esmaspäeva hommikul taas otsima inimest, kes tahaks minuga mängida.
Ahjaa, tagasi teema juurde. Kolmapäevast tänaseni sattusin kalale. Ma juba mullu, kuuldes, kuidas kõik järjest kalal käivad, niutsusin omaette "tahan kaa" aga eelmainitus kenjaalsuse tõttu ma vist ei maininudki seda kellegi teise kui pelgalt enda kuuldes. Kui mu tänasesse teksti tavapärasest pisut enam "perseid" ja "sitta" sisse tuleb , siis põhjenduseks on 48h kõivuka ja luksiga kalal. Pakun, et lahedamat üritust pole mulle viimase viie aasta jooksul ette tulnud. Targad inimesed olla kunagi öelnud, et elus on kolm ilusat vaatepilti: põlev lõke, voolav vesi ja (sinu asemel) tööd tegev sõber - kõik kolm tingimust oli rahuldatud.
Esimene õhtu oli iga romantiku unistus. Sume ja sombune õhtupoolik vaiksel vanajõel aerutades (ikka vesiroosist kõrkjateni ja sealt vesikupu juurde), herilaste eest suitsukatet tehes, siider käeulatuses ning kaks spinningut üle pea vuhisemas. Jumaliku värvidemänguga päikeseloojang, mis jõel peegeldudes tekitas kerge värina hinge. Miljoni tähega selge öö. Viskad end murule pikali ning lased mõtetel lennata. Tunde... Ah, et ma ei käinudki kalal üksi? Nojah, eks oma osa sellel "lemberomantikal" oli ka roppudel naljadel ning liitril viinal. (Mõtle nüüd ise edasi)
Uhke lapsevanemana ei saa ma ju ometi mainimata jätta, et ka Marie oma esimese ahvenakesekese välja õngitses. Istusin rahulikult jõe ääres, suitsetasin järjekordset sigaretti ning kuulasin peaaegu kadedusega, kuidas luks ja ökul mu pisikesele piigale seletasib kalastamise algtõdesid (minul selliseid õpetajaid ei olnud, oli vaid loll suhtumine, et tüdrukud ei peaks õngega jõe äärde trügima - ega sellepärast käimata ei jäänud). Meenutasin tõelise mõnuga Erika sõnu, et mu laps täpselt minu moodi on, kui märkasin Marie'd huviga kuulamas ning küsimusi esitamas. Ah, aga ta oli ka tubli - tõi mulle isegi kahe näpu vahel ussikese õnge juurde.
Ainult üks asi jäi ütlemata. Iga kord, kui jutt jooksis meie oma reisiseltskonna meesisendite tekitatud pasahunnikute peale, tekkis kiusatus tuletada neile meelde seda reklaami: kõik, mille jaksad metsa viia, jaksad sealt ka tagasi tuua. Aga mis teha, kirjutamises olen ma alati osavam olnud kui rääkimises.
No comments:
Post a Comment