Pigem meheta kui hobusega

Sellise lausega ma kommenteerisin eelmisel aastal ühte selle blogi kommentaari (hobuse all, muide, on mõeldud seda neljajalgset kurbade silmadega ratsut, ei midagi enamat). Ja ma olen endiselt sama meelt. Ma usun, et selle lausega on ilus panna punkt (vähemalt paariks kuuks) käesolevale blogile. Blogi ei ole minu formaat. Ma olen vägagi rahul, et ma poolteist aastat siia tekste kribasin. Rahul kasvõi seetõttu, et nüüd võin ma kindlalt väita: blogi pole minu formaat.

Väike erak ja lootusetult lillelaps. Ma olen alati saanud teha seda, mis mulle meeldib, suhelda vaieldamatult ainult tarkade ja toredate inimestega, kogeda kellegi hoolivat kätt, mis mind kõige sitematest seisudest välja toob...

Ja ometi - millal ma olen lootusetult õnnelik? Üksi, maanteel, siht silme ees, sihtmärk kaugel. Minna, minna, minna! Jälgida inimesi veidi eemalt, vaadelda nende tegemisi, nendevahelisi suhteid ja sõnu. Jätta meelde jaburaid seiku. Mulle meeldib omas mõttes luua karaktereid. Ja siiski üksi! Ja ikka minna! Kõrvus kummitamas kodumaine pungiklassika.

Gümnaasiumi viimasel kevadel, vanemad läksid haiglasse vanaema vaatama (suht teise Eesti otsa). Minul oli laupäeval mingi totakas esinemine (pidin lugema Kitzbergi Maimu algusest looduskirjelduse) tulemas - jäin üksi koju. Tõeliselt vaimustudes faktist, et ema ei ole kodus ning keegi ei hakka vinguma, kui ma õhtul hilja jalutama lähen (tegelikult vingus ema selle peale, kui ma öösel kella kahe ajal salaja välja hiilisin, et mõnusas rahus, tähtede valgel maanteed mõõta). Lendasin umbes poole üheteistkümne ajal uksest välja. Kõndisin ja mõtisklesin. Kõndisin veel veidi. Ühel hetkel äratas mind lummusest silt teepervel: Abja-Paluoja. See oli Šokk! 14km kodust. Lahe! Keerasin siis otsa ümber ja kõndisin kodu poole tagasi. Kella mul ei olnud ning viimastel kilomeetritel tabas pisuke äng - kell on kardetavasti juba pea kolm ning mõistus käseb lummava jalutuskäigu lõpetada ning magama minna. Ikkagi esinemine või midagi.

Aasta hiljem pakkisin vahetuspesu pisikesse seljakotti, haarasin magamiskoti selga ja läksin. Võru - Tartu - Alatskivi - Mustvee - Rakvere - Jõgeva - Põltsamaa - Paide - Türi - Rapla - Märjamaa - Lihula - Pärnu - kodu. Kuu aega maanteed, paar tenniseid auklikeks ning loendamatu hulk seiku, inimesi, emotsioone.

15 aastat olen ma jumaldanud kohvikute tagumisi nurki. Võtad tassi kohvi, haarad kotist paberi ja pastaka. Jälgid inimesi ja kribad totakaid ja vähem totakaid värsse. Ootamatu poolik lause kõrvalistuja suust. Pilkude ja miimika mäng paarikeselt seal eemal. Keegi, kes tunneb su enese huvitava olevat ja üritab alustada vestlust.

Ma olen vaatleja. Mulle meeldib seista keset kõige kiirema sagimisega tänavat ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg ja inimesed minust mööda voolavad. Linnaliinibussis jälgin ma alati neid, kel on ääretu kurbus või tülpimus silmis. Püüan vanemate inimeste kortsudest rekonstrueerida nende võimaliku elutee. Vahel tundub mulle, et ma vaatlen ennastki kõrvalt elamise asemel - ja kohati tekitab see ängistust.

Aga see on sedatüüpi ängistus, millega ma olen õppinud aja jooksul koos elama, tema üle ironiseerima, oma huvides ära kasutama. Tänud selle eest emale, kes tänase päevani suudab mul vahel juhtme kokku jooksutada (viimaste aastate tänitamisteema: "Sellepärast ei saa sa mehele ka, et sul on elamine nii segamini"). Ise olen ma endiselt seda meelt, et mehele pole ma saanud, sest... no ju ma pole siis nii väga tahtnudki...

Aga blogist. Ma olen erak ja ma naudin vestlusi "kõige targemaga". Aga ma olen ka kohutavalt edev (igal võimalikul ja vähem võimalikul juhul lavale, lava röövis mu südame juba aastaid tagasi; ma olen käinud neljas pulmas, ühes pruut ja ülejäänud kolmes pulmavanana; absoluutselt kõik, kes kasvõi poole sõnaga on soovinud näha mu luuletusi - saab lugemiseks ühe asemel kümme ja kommentaare ootan ma alati - hirmu, ootuse ja lootusega). Ja see ongi hea põhjus blogimiseks või kuidas? Tegelikult küll mitte. Iga blogitekst lendab kuhugi laiali, paisub mullina. Ma ei tea enam ammu, kes mu blogi loevad, kes mitte. Ma tean, et lähemad sõbrad ja tuttavad loevad. Kui selles postituses on sees enam mind, tuleb paratamatult ka ootus soojale sõnale. Teisalt ei kirjuta ma siin kunagi liiga täpselt asju lahti, sest seda loevad ka need, kes ei ole mulle nii lähedased. Kuidas ma saangi siis eeldada, et inimesed võtavad teksti isiklikuna ning annavad oodatud sõna? Ei saagi. Siia tulevad käärid, mis pikemas perioodis tekitavad küsimuse, et äkki ma peaksin ka omi jutte kellegagi arutlema... Ma niikuinii ei oskaks seda. Lükkan tossud jalga ja lendan Emajõe äärde... Kõndima! Minema! Kuhugi...

Ainus postitus, mis on toonud meeletult motiveeriva, positiivse kaja (inspiratsioon, mille üle ma vägagi tänulik olen), oli sellel kevadel tekst naistest ja naiselikkusest. Samas on minu enda vaieldamatud lemmikud tekst võililledest ning puhtale paberile mõtete lennutamisest. Peaaegu oleksin unustanud ühe minu enese suure lemmiku: selle.


Blogi pole minu stiil. Samas kirjutamine on minu pärisosa. Minemine, rännakud, tuule trotsimine juustes on minu pärisosad. Lootus, unistused, hirm, eraklikkus ja... ja edevus. Kogu selle kompoti raamides julgen rahulikult öelda: kunagi, ühel päeval (hirmu ja arguse tõttu pakuks orienteeruvaks vanuseks 62) hoian käes oma esimest trükisooja hinge. Ja nii ma rändan, siht silme ees, sihtmärk kaugel...