Katki

Nüüd on see hetk, mil tuleb tunnistada, et minu "mina ise olen suur ja tugev" strateegia jooksis korralikult pange.

Esiteks pole ma tugev ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Suur, laiuselt, ma muidugi olen. Teisalt jõudsin ma vist staadiumisse, kus komplimendid (mis enamasti on mõeldud siira komplimendina) "nagu mees" tekitavad pelgalt tahtmise nutma hakata.

Kes ma siis olen? Miks ma üksi olen? Miks ma juba nii pikalt üksi olen? Kaua veel? Igavesti? Kui eraklikuks ma selle ajaga muutunud olen? Kas ma täna veel suudan/oskan armuda? Kas minu puhul tekib ka hetk, mil ma lihtsalt "annan alla" ja valin suht-koht suvalise? Või mida see "suvaline" tähendab?

Ma ei tea. Muhv, nõudmiseni! Siiralt kõrini on hetkel iseendaga rääkimisest. Villand on sellest tugev olemisest. Kaua ma jaksan? Kurat seda teab... Igatahes mitte täna...

Täna on vaja aega haavade lakkumiseks. Palun mõista. NIng blogisse katsun teha augu (siis ei ela mu enesehala teie seljas... see on minu hala ja ma hoian ta kiivalt endale, igal juhul!).

Kas ma selle mõõna ja pausi pärast olen homme vähem tugev? Oh ei, kindlasti mitte. Mul on endiselt maailma armsaim tütar, kes suudab pelgalt vaatega panna mind naeratama. On palju muud mille pärast olla suur ja tugev... Ja ma ei taha olla nõrk kellegi arvelt! Vajan aega. Mõtlemiseks.

Mul on hirm. Mul on hirm, et oma eraklikkuses olen unustaud, kuidas teisi oma hinge juurde lasta. Mul on hirm, et ma ei oska ise teistega arvestada. Ja pärast ma-ei-taha-teada-mitmendat märkust mingite sootunnustega omaduste juures vajan ka seal mõttepausi.

Hing on kui kokkukägardatud paberilipik kuskil mu keha sees, imepisike ning aegajalt piiride vastu põrkuv. Natuke on valus. Valus on mõelda, et ma saan 29 ja ma olen nii loll, et ma olen oma olemise tõmmanud nurka, mis ei kõlba vaatamiseks, et ma olen pidanud enesega monolooge siin ja samas tajunud dialoogi tunnet...

Ma ei tea, mida toob homme või ülehomme. Ma ei tea, millal või kas ma oma eraklikkusest välja ronin. Pelgalt hetkel on tarvilik võtta aeg maha ja mõelda maailm enese jaoks uuesti läbi, töötada end pisikestest rõõmudest alates üles, naeratada taas päikesele porilombis, julgeda/osata taas silma vaadata... Paar nädalat... mõttepaus...