Minuga on juhtunud midagi jaburat. Mulle on kevad pähe löönud. Jah, just pähe, mitte hinge ega südamesse. Huvitaval kombel (nähtavasti siiski täiesti tavaline situatsioon) on need kolm täiesti eraldiseisvalt töötavad objektid.

Lakooniliselt võttes, kajastab kõige paremini väljend: Muhv, nõudmiseni.

Verbaalse lopsakuse hetkedel valiks pigem nii: igal hetkel selles päevas vasardab peas A. Alliksaare Veendumus. Igal hetkel, et ta ikka ei hääbuks vaid oleks ning et ma ise ka usuks tema sisse. Et see mõte ei hääbuks, et hing ei koltuks koletus kibestumuses. Äkki kõik ei ole veel jäädavalt kadunud? Igaveseks peitunud hallika tolmuloori varju?

Oeh, ma olen nii nõrk emotsioonide sõnadesse panija. Positiivsed keevad kergesti üle paja, kuid kurbuses olen ma kade. Oh, kuidas tahaks ja mida kõike ütleks! Tuleb ehk paar keskpärast värssi ning sinna see asi sumbub. Nii palju siis enese lahtikirjutamise oskusest. Need paar värssi panen kõrvale ja nii ta jääbki. Eraklikkus, üksildus, vaikus...

Ei, EI ole! On kirg! On lõppematu, lakkamatu igatsus, täiesti sinisilmne lootus! On usk! On hääbumatute tõenäosuste jada ja ma ikka veel mängin seda loteriid! Ja ma ikka veel usun, et ma võidan! Just nii nagu ma seni olen võitnud niimõndagi sellelt elukarussellilt! Lihtsalt hetkel on tunne, et asjad oleksid võinud juhtuda eile või hiljemalt täna, aga kindlasti mitte homme või "kunagi hiljem".

Ainult lapsed...