Avastasin pooleldi hirmu ja pooleldi sügava rahuga, et lisaks blogi lukustamisele olen ma end lukustanud ka niisama suhtlemise ees. Kuidagi vaikselt ja tagasihoidlikult olen eemale tõmbunud ka bridžist ja bridžimängijatest. Miks? Ma ei tea. Just samamoodi ei tea ma ka seda, millal tuleb lahendus, pääsetee.
Õhus on suuremat sorti muutused. Ma tajun neid iga oma rakuga. Seisatan keset tänavat tajudes aja ja inimeste kiiret voolu enesest mööda, küll ühes, küll teises suunas. Seisan ja tunnen end kui saurus. Ma ei tea, millisest otsast tasub kinni haarata, millest mitte. Virr-varr minu ümber on peatumatu. Kas mõni nendest nöörijuppidest on visatud minu suunas? Või ainult kellelegi teisele? Teised näivad neist niisuguse kergusega kinnihaaravat nagu teaksid nad täpselt, et just see on neile. Minus on aga lõppematu kahtlus, lakkamatu ootus.
Lobisesime eile Indrekuga (mulle meenus hetk enne öörahu, et tal oli sünnipäev) ning traditsiooniliselt oli tal küsimusi kahe teema jaoks: bridž ning kuidas mul meestelainel läheb. Mõlema teema juures tuli anda ebalev vastus, et nagu ei lähegi eriti. Meestega on kuidagi lihtsam, seal ma vähemalt tean, mida ma otsin või ootan. Bridžiga on aga seis hetkel selline, et ma ei tea ise ka, mida ma täpselt tahan või ootan. Üks on kindel, targemaks tahan saada, mingi kiuslik trots minu sees, mis ei anna rahu. Samas, mis nagu edasi peaks saama? Või kuidas? Alles paar nädalat tagasi sai kokku loetud, et sel kevadel olen mänginud 8 erineva inimesega - kõik armsad ja head aga ma partnerita ikka. Ma ei ole nii suur individualist, et oma algelises arengufaasis sellist seisu liigselt nautida. Teisalt, esmaspäevased klubid hetkel kuidagi ei tõmba. Natuke puhkust ja see läheb üle, tean juba. Mul on tunne, et enne suve lõppu tuleb mingi selgus. Vahet pole mis pidi, aga tuleb. Ning selle tunde ajel vaatan flegmaatiliselt ringi ning mõtlen: mine tea, milleks hea.
Seejärel tuletasin Indrekule meelde tema kunagise lause, kui ma mingis hullus alaväärsuskompleksis maadlesin. "Sa tundud endale lollina ainult sellepärast, et sa suhtled ainult geeniustega." Ma teen seda täna ka - suhtlen tarkade inimestega (kuigi viimased paar kuud pole pea kellegagi suhelnud, mis ei tee neid inimesi, keda oma sõbraks pean põrmugi rumalamaks vaid pigem näitab minu enese järjepidevat sotsiaalset ebaküpsust) ning mingil jabural põhjusel pole nemad mindki seltskonnast välja visanud. Ainult needsamused kompleksid on aja jooksul kadunud.
Ehk - kaks kuud pausi ning absaluutselt muutumatu seis siin maailmas.
2 comments:
Siiski, üks muudatus on toimunud: ma ei suitseta enam.
Tuleb tõdeda, et ma olen arvatavasti tõeliselt ülehinnanud pai osatähtsust elus või saadavust maailmaturul. Tõenäoliselt on aastatepikkune defitsiit tekitanud minus teatava kinnisideelise suhtumise eelmainitud müügiartiklisse.
Katsun ennast parandada. :P
/miira/
Post a Comment