Selle suve märksõnad:
1. 5 aastat
2. esmaspäev
3. 11-13 juuli

Viimased kaks lähevad ühise nimetaja alla: sellel suvel on ainult esmaspäevad (mind meelitati just firma tiimi Hansapanga jooksusarjas aga see on ju ka esmaspäeviti! nagu klubigi.) ning ainult üks nädalavahetus (praeguseks hetkeks on juba kolm üritust sel ajal, kus tahaks igal pool olla...).

Esimene vajaks ehk pisut selgitamist ja ma pole päris kindel, kas see on piisav: 28 juuli kavatsen ma ennast korralikult laua alla juua (loodetavasti koos mõne hea sebraga), siis paar päeva käppa imeda ja peegli ees sõrmega osutades parastada: luuser!

Kõlab optimistlikult! Kas pole?

No teoreetiliselt annab seda esimest punkti ja sellega seonduvat ju veel muuta. Aega peaks olema piisavalt aga - mind tundes, ütlen ma teile aasta pärast: 6...

Muide, tegelikult, kumb parem on, kas meeletu eneseiroonia või pisarateni soigumine ja õnnetuks muutumine? Kumb enesele tervislikum on? Kumb ümbrust enam säästab? Ma viimasel ajal kipun kolme ja poole käega olema iroonia, ilkumise ja lõõbi poolt.

No mida mul ikka nii väga haliseda on? Tegelikult on ju elu lill (kohati ehk loll, aga lill ikkagi). Samas tabasin end eile mõttelt, et ma siiralt kadestan neid inimesi, kes on võimelised nutma hakkama (teiste juuresolekul). See võimaldab neil "teistel" koheselt rahulikult ja õiglaselt teemad ohjes hoida.

Ei-ei, ärge mõistke mind valesti. Ma isegi ei taha praegu nutta. Ei üksi ega kellegi teise õla najal. Lihtsalt natukene kõle on seal minu sees ja pisut üksildane. Aga nagu tähelepanelik lugeja juba teab: see läheb kiirelt mööda ja tuleb kuu või paari pärast tagasi, ehmatab - ikka veel üksi!? ...ja läheb taas oma teed...