Tänane hommik on rahulik. Vääga rahulik. Polegi nagu erilist pohmakat aga igaks juhuks väga kiireid liigutusi ei tee. Istun tööl ja naudin maailma. Naeratan.

Kuidas saakski olla naeratamata? Äratuseks (kell pool kaheksa) ronis üks pisike kassipoeg mulle rinna peale, pani oma nina vastu minu nina ja lihtsalt oli seal. Pärast rahulikku hommikukohvi (või noh kohvi mänguhimulise kiisuga) leidsin eest erakordselt sumeda ja mõnusa sügishommiku. Seisatasin hetkeks trepil, mõtlesin kiisule, kes vahetult enne mu väljumist toolile magama keeras, justkui öeldes, et tal on ükskõik, et üksi koju peab jääma (kuigi pärast Maarja ja Lauri lahkumist oli ta pehmelt öeldes nördinud). Tõmbasin kopsud täis sumedat hommikust õhku, naeratasin kolletavatele puudele ning hakkasin tööle orienteeruma.

Sõltumata veidi väsinud olekust ning kergelt värisevatest kätest olen ma täna viis aastat noorem kui eile. Ah et miks? Ma olen juba neli aastat olnud korralik üksikema. Hommikul tööle, õhtul koju, kuidas see laps süüa saab ja riidesse jõuab, kes teda hoiab, kui mina mängin kaarte? Õhtuti rahulikult kodus, iga päev mingid uued argised toimetused, pidev vastutus... Ma sain täna hommikul aru kuivõrd asjalikuks ja maiseks (ning igavaks) ma muutunud olen.

Ja siis tuli eilne õhtu. Hea seltskond, palju džinni, laps oli isa juures - ehk üks parimaid võimalusi raputada end argipäevast välja. Selle kasutamata jätmine oleks olnud patt (ja kes meist siis pattu teha tahaks :P). Haarasin endale palju džinni ja veel rohkem tähelepanu. Tähelepanu nõuan ma endale muidugi ka kaine peaga. Isegi siis, kui ma lepin endaga kokku, et hoian kuskil madalat profiili, kuid loomuse vastu ei saa. Kui pulmas, siis pruut, kui matustel, siis kadunuke! Hea, et laulma ei hakanud... :$

Lühikokkuvõte õhtust: pizza oli super, džinn mõnus, seltskond vinge. Võitvaks strateegiaks osutus istekoht hapukurkide vahetusse lähedusse (need kadusid kahtlaselt kiiresti mu täitmatusse kõhtu). Viimaste suitsupauside ajal muutus trepp kolmandalt korruselt alla ja tagasi üles suhteliselt sürrealistlikuks suuruseks. Ja nüüd olen ma tööl oma teksadega, mis on perse pealt õmblusest õmbluseni rebenenud (terved käisid eile pesus ja ootasid kuivades mind koju), mõtlen pohmakaga jaburaid mõtteid ning olen rohkem elus, kui viimastel aastatel tavaks on saanud. Naeratan. Ja loen pükste pealt kohviplekke üle. Aga mul poogen!

p.s. kirjutasin nii pikalt, et selle ajaga on pohmakas hakanud päriselt üle minema. Süüa tahaks...