Ühe laheda seiga pean eilse kohta ikkagi veel mainima. Esimest korda tabasin ma oma tütre siira huviga kiibitsemas. Ega ma kade olnud. Muidugi keerasin oma kolmteist kaarti sedapidi, et tal oleks mugavam piiluda. Tuleb tunnistada, et ma olin tõeliselt uhke, kui ühel hetkel hakkas kõrvu kostma hiirvaikset sosinat: "paku ärtut", "pane risti kümme", "kas sa siin passid?", "miks sa nii tegid?". Nii lahe! Enamasti oli tunda lihtsalt pisikest last, kes ei teagi midagi - vaatab lehte ja kui mul on ilus pikk-pikk mast, siis läheb ehk täkksesse. Aga paaril korral tuli mulle kõrva ka mõni selline repliik, mille peale tahaks küsida: huvitav, kui palju ta varem kiibitsenud on ning mida kõike ta endale kõrva taha pani?

Natuke aega veel saab ta sedasi kiibitseda, siis tuleb aga juba öelda, et kui kommenteerida tahad, siis palun, võta 13 kaarti ja mängi...

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ise õppisin sel moel sasku selgeks. Tõsi, ma olin vast kaheksa või üheksa aga siiski veel selles mõttes laps, et kellelgi ei tekkinud mingit mõtet, kui ma köögis "suurte meeste" kaardilaua ümber keksisin. Naised meil kaarte ei mänginud ja liiati siis veel lapsed. No hea küll, küüsi ja turakat või linnade põletamist aga sasku oli kuidagi selline meeste mäng. Igal sünnipäeval kadusid mehed mingil hetkel kööki või teise tuppa ja panid laua püsti. See komme küll hääbus juba enne, kui ma kümneseks sain aga mängu ma juba teadsin.