Kogu selle hullumeelsuse pinnal olin täna hommikul suhteliselt veendunud, et ma ei taha õhtul klubisse minna. Pool päeva turtsusin ja partsusin. Mõtlesin, mis saaks edasi parem, kui ma minemata jätan? Mitte midagi. Siis ma saaks vaikselt oma üksildusse sisse sulanduda ja kardetavasti enne (ma ei tahagi teada kui) pikka aega oma nägu ei näitaks. Umbes kahe nädala pärast (või veidi varem) oleks ise ka õnnetu ja siis laseks asjadel juba minna mingit ainult minule omast haiglaslikku rada. Mis teha noh - suhtlemissoolikas on veidi umbes.

Mingi käpaimemise periood. See on see aeg aastas, mil tahaks oma raamatute, kohvikruusi ja pisukese šokolaadiga Tartust minema saada. Minna kuhugi metsamajakesse, kütta ahju, lugeda raamatut, kolada tormava looduse keskel ning sättida iseenese mõtteid ritta. Jah, ma peaksin loobuma sellistest lapselikest soovidest ja unistustest ning pühenduma sellele, mis on võimalik. Elu muutub pigem kiiremaks kui aeglasemaks ning metsikute kohtadega minu elus jääb aina kitsamaks.

On, mis on, igatahes otsustasin olla suur ning vähomgi loogikaalge mu peas ütles, et elu saab minna paremaks vaid siis, kui oma käsi külge lüüa. Fakt: ma armastan seda mängu. Fakt number kaks: ma tahan saada paremaks. Fakt number kolm: kui ma end nüüd ei liiguta, siis olen ma hiljem kõhtu pidi mudas ja ahmin õhku.

Kõik läks viltu: mina mängisin ilgelt sitasti, Minnal polnud just parim päev, kõik mida vähegi andis kahte pidi mõelda, mõtlesin ma vale pidi. Ma nüüd taon natuke peaga vastu seina ja hommikul hakkan jaotusi ükshaaval uuesti läbi mõtlema. Aga uhke olen ma küll! Miinus seitsekümmend üheksa! Krt, see on tase. Ehh, mis sitasti, see uuesti!

Tulin koju ja... ja leidsin oma mailboxist komplimendi. Viskasin selle Lauri ülesande Indrekule ette ja sain siis täna vastuse. (No ma tean, et ta armastab väljamängu ülesandeid). Sain talt siis teada, mis tüüpi ülesandega tegu oli ja mida iganes veel ning lõpus oli lause: Kusjuures ma pean tunnistama, et ma üritasin pärast lahenduse välja mõtlemist jupp aega mingit lihtsamat leida, sest ma tõesti ei uskunud (teades, et sa mingi lahenduse leidsid), et sa siukseid asju varem nägemata sellise peale oleks tuld. Jajah, ma pole kunagi sellistes ülesannetes tugev olnud. Mina pole see, kes suudaks mitu päeva ühte asja täie sihikindlusega vaadata ja mõelda. Kärsitu nagu ma olen, hakkaks mul ammu asjad lendama. Käin ja imetlen inimeste visadust ja sihikindlust suutmata mõista, kust tuleb selline sisemine jõud minna ja minna... Mina tavaliselt ainult mõtlen, et peaks tubliks hakkama ja lõpuks olen ikka seisus, kus tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole kärsitusest ja laiskusest eriti kasu.

Ja siis pärast tänast täielikku katastroofi, keset pisukest või suurt sügismelanhooliat tuleb selline lause. Ma ei teagi, mida mõelda või öelda. Tahaks küsida, et kas ma olen siis kuidagi targemaks saanud, kui ise tunnen? Ja vastus on vist sama lihtne kui küsimuski- mul oli jänese kombel õnne. ;)

Ja nüüd teki alla käppa imema. Küll ma siis hommikul jõuan mõelda, et olen targem ja tublim ja visam ning sihikindlam kui oma varasemas elus. Krt seda teab, äkki olengi! No vähemalt natukene? Õige-õige pisutki? mmh?