Wednesday, October 17, 2007

Loll, loll, loll! Eile õhtul pidime Maarjaga BBOs kokku saama kell pool kümme. Ja siis? Siis tuvastasin umbes üheksa paiku, et Mariel on tegemata see, mille ta esmaspäeva õhtul pidi ära tegema. Nii ma siis kulgesin kella kümneni teise toa vahet ja vaatasin, kuidas piiga aabitsa töövihikust kõiki oma poolikuid asju lõpetab. Koolikoti pakkimine, pesu ja unejutt otsa ning kui ma 22.20 tagasi arvutisse jõudsin, leidsin eest teate, et ta nüüd läheb ära.

Täna käisime esimese klassiga matkamas rabas ja mujalgi Põlvamaal. Nelja paiku jõudsime tagasi. Kõrvad lukus sellest hullust kisast, riided pesuni vettinud. Kiirelt midagi hamba alla ja pikali. Mõtlesin, et panen äratuse poole kuueks ja pugesin teki alla. Piilusin müüdimurdja lõppu ning suigatasin.

Järgmine asi, mida tean, on telefon - helises suslik. Nõudlik Maarja hääl teises otsas uuris, kas ma tulen. Küsisin, mis kell on, ta küsis uuesti. Ja siis ma vana loll, olin enda peale tige ning puhisedes õiget vastust leidmata ütlesin, et ma siis vist ei tule jah. Tundus ütlemata ebaloogiline kahe minutiga kesklinna jõuda. Õige vastus oleks olnud: kohtume kolmanda vooru alguses.

Tjahh, panin telefoni käest, hüppasin ropendades püsti ning see õige vastus tuli pähe alles veel pool tundi hiljem. Krt, ma ütlen! Oleks siis vähemalt Maarjagi küsimuse esitanud niipidi: mitmenda vooru ajaks jõuad (sellesse küsimusse annab panna sama palju sarkasmi ja nördimust aga oleks vihjanud õige vastuse suunas). Nüüd ma olen kodus ja tige...

Matkast esimese klassiga nii palju:
Raba peal olid nad ütlemata normaalsed. No eks muidugi oli ikka kõigil kiusatus katsetada, kas seal laudtee kõrval ikka on pehme. Veidi sai korjatud/söödud jõhvikaid ning oli muidu mõnus. Seejärel tuli kohustuslik lõkke koht. ALgklasside õpetajad on imeinimesed! Ma oleks ammu hääle kähedaks röökinud aga tema ütles ka kolmekümnendat korda rahulikult poistele: ärge hoidke oma tokke otsapidi tules, ärge vehkige otsast hõõguvate kaigastega. Ega järve ääres parem polnud. Noh, seal õnneks keegi vette ei kukkunud ning olime endiselt parasjagu niisked. Taevaskojas sai muidugi kõik vead parandatud. Nii mõnestki kummikust sai vett välja valatud. Natuke sai kakeldud. Pooled joped pühkisid metsateid ning paari salliga imiteeriti kalapüüdmist. Ja siis tagasiteel - lapsed laulsid. Laulsid vähemalt kolme erinevat laulu korraga ja kuna teised grupid segasid, siis ikka veidi mööda ja üha valjemalt. Oh mu vaesed väiksed kõrvad.

3 comments:

Maarja said...

Pole miskit, ma ise ka tagantjärele natuke kahetsen, et ma nii mürgiselt vastasin... Lihtsalt olin hetkel tige, sest sinu mittetulek tähendas, et pean mängima ühega Luksi eelmise kevade kursuselt, kes ei mäletanud bridžist suht midagi... Ja ma ei oska algajaga mängida sama hästi kui Lauri! ;)
Aga õnneks oli päris tore, neiu on entusiastlik ja kaardimängu täitsa valdas mingil tasemel, järgmiseks korraks lubas pakkumise ka raamatust üle vaadata (ainult üks kord passis minu 1C avangu sisse!). :D

miira said...

Ma ise oleks selles situatsioonis vähemalt sama teravat tooni kasutanud. :P Vahet pole ju taustas, selline altvedamise tunne tekib vähemasti hetkeks ikka.

Maarja said...

Sind pole eile-täna msn-is näha olnud, tahtsin lihtsalt vabandada, et ma su kallal esmaspäeval nii palju saagisin - natuke liiast sai vist ja kohati üldse mitte põhjendatult (ma arvan :D), aga lihtsalt närvi ajas see, et kõik, mis ei olnudki otseselt kellegi süü, läks ka tuksi... Ühesõnaga loodetavasti pead minuga selle viimase esmaspäeva ka veel vastu ja ehk oled nõus täna õhtulgi mängima? :P