Pole nii ammu midagi kirjutanud. Nüüd siis mingid esimesed emotsioonid koolist.

Terve suve olin rahulik, noh läheb kooli, läheb, mis siis ikka. Ja siis, kuskil eelmisel reedel hakkas ootamatult tekkima kerge paanika. Appii!!! Ta lähebki!? Huvitav, kuidas tema hakkama saab? Kuidas mina hakkama saan? Mul nagu pole enam pisikest last, mul on kodus noor daam, kes iga päevaga on lähemal oma suureks saamisele. Huvitav, kuhu me koolis minema peame? Kas tal peab midagi ka esimesel päeval kaasas olema? Kas nüüd on kõik olulised asjad olemas?

Koolis talle meeldib. Oma pinginaabri nime ta eile õhtul veel ei teadnud (see inimeste mittetundmine on vist minult päritud). Nii lahe on vaadata, kuidas jälle ja järgmisele põlvkonnale tuleb hakata õpetama asju, mis pidevalt ununevad (et koolist tulles vaheta esmalt riided, siis söö midagi ja õpi kohe järgmise päeva asjad ära ning alles pärast seda võib õue minna). Ma mäletan, et pärast paarikordset ema kisamist saime me üsna kiirelt selgeks, et kooliriided tuli ära võtta enne ema töölt saabumist, söömine jäigi vabatahtlikuks valikuks (kuid kuna koolisöögid eriti maitsvad just polnud, siis enamasti me söömise ikka valisime), õppida andis aga rahumeeli ka hiljem (emale sai muidugi mingi poolvinguv "jaa-jaa" öeldud). Ega ma saagi oma lapselt eriti rohkemat oodata aga noh, ma vähemalt jälle üritan ja annan endast parima ning poolsinisilmselt loodan, et äkki tema on tublim ja parem kui mina.

Suvel, kui me kooli vaatamas käisime, rõhutati meile, et nende klass hakkab oma üleriideid klassis hoidma. Aktusepäeval arutasime vanematega, et huvitav, kus? Klassis nagu küll selleks ruumi ei paistnud olevat. Teisipäeval tuli mu laps tähtsalt koolist koju ja rääkis, kus nende garderoob on. Ma olin esimese hooga kergelt pettunud, et siis ikkagi nii. Eile hommikul saatsin piiga ise kooli uksest ka sisse ja vaatasin... 21 aastat tagasi viidi meid, esimeses klassis oma garderoobi vaatama. Pime kelder, kupliteta pirnid laes, telliskivi seintega piiratud kuubikud, mis olid rõvedat kollast värvi, laiguti värvi- ja krohvivabad, kuskil suht kõrgel pisikese lapse kohta oli kaks rivi nagisid ning kuubiku taganurgas katkine pink, millele mahtus umbes kaks last istuma ja riidesse panema. Aeg on vahepeal edasi läinud. Kui palju? No täpselt niipalju, et nende kuubikud olid krohviaukudeta helerohelised ning katkise pingikese asemel on neil nagide all jalanõuderiiulid. Tõeliselt ajatu asutus on kool!

Ühes asjas on muidugi edasiminek meeletu. Mäletate seda läga, mida meile sööklas anti? Kuidas terve koolimaja neljapäeviti haises? Kuidas me eristasime erinevaid lihakastmeid pekitükkide arvu järgi? Muud vahet ei olnud. Kõik olid hallid ja maitsetud. Ja siis tuli mu piiga teisipäeval ja rääkis, et meil sai valida kartulite ja makaronide vahel, millele peale oli võimalik saada hakklihakastet ja salatit, aga salatit tema ei võtnud. Joogiks oli valida piima ja mahla vahel. Hmm, salat. Mulle eriti ei meenu salatit koolisööklast. Mingitel harvadel hetkedel oli vist keedetud peeti riivitud aga enamasti küll mitte.

Ainus keeruline teema on ajaplaneerimine. Piiga tahab saada suusatajaks! Suusakool on aga kolm korda nädalas ja suhteliselt teises linnaotsas. Bussidega seiklemine, kuidas enne süüa, kuidas vähendada kõigil võimalikel meetoditel. Jah, esimene võimalus natukenegi reaalselt koormat kergendada tähendab lisaväljaminekuid. Ma peaksin nüüd ostma juurde teised dressid ja tossud ning teise seljakoti. Et saaks selle trennikoti ka eelmisel õhtul kokku panna ja siis järgmisel päeval koolikott teise vastu vahetada ning teele. Karm on see, et trennid hakkavad nii vara, et kui mu puhkus lõpeb ja ise uuesti tööl olen, siis ei saa mina teda viia ega tuua. Selleks ajaks peab lapsel enesel tee juba nii selge olema, et bussidest enam maha ei jää ning ilusasti ja sirgelt trenni ning tagasi jõuab. Oeh, ma veel mõtlen.

Alles mõned nädalad tagasi panin voodi peale neli raamatut. Lubasin piigal valida, millist ma lugema hakkan. Ta lappas neid ning andis mulle bridži, "siis sa vähemasti võidad", tuli juurde kommentaar. Ega ma päris täpselt teagi, kellelt ta sellise visaduse, sihikindluse ja võidujanu õppinud või pärinud on. Igatahes on need täpselt sellised asjad, mida minus just liiga palju pole.

Kokkuvõte esimestest päevadest: võib juhtuda, et kõik lähebki hästi ning keerud hargnevad ilusasti. Vaatame, mida õhtune lastevanematekoosolek kaasa toob.