Ma olen eluaeg olnud masendav argpüks. Kui teised lapsed ronisid puu otsa, jäin mina alumisele oksale või läksin kuhugi omaette mängima. Tuli teistel mõte veidi oma jõudu kontrollida, läksin mina omaette. Iga situatsioon, mil on märgata tüli algust - Mairi eemaldub. Kunagi ma unistasin, et minu luuletused vallutaksid hingi ja südameid. Tuli päev, mil mul oli võimalus ning mina vajusin omaette nurka ning soigusin, ei julgenud, kartsin kriitikat, kartsin läbikukkumist. Kui laps oli sessi ajal kaks nädalat haige, siis minus seda julgust ei olnud, et minna õppejõuga rääkima, äkki saaks seda eksamit siiski teha.

Kogu oma elu olen ma kartnud haiget saada, kartnud läbi põruda. Sünnist saati olen hinges kandnud hullumeelseid igatsusi sinilindudest. Mida ma selle heaks ise olen teinud? Mitte midagi! Mitte midagi...

Enam ei ole unistusi, ei ole mõtet, et kunagi hakkan elama. Ei ole unistusi, on plaanid ning teostused. Ei ole homset, on tänane. Ja ma saan hakkama! Kõigega, mis ette võtan. Just nii.

Ma elan!