...Lumehelbed istusid oma suvekorteris – suure lumepilve sees, mis oli oma ankru põhjapoolusele toetanud. Tervelt pool aastat polaarpuhkust enne uusi töökohustusi! Sügisel pidi ankur hiivatama, lumepilv taas lõunasse starima ning lumehelbed võtma sisse oma tööpositsioonid kelgunõlvadel ja suusamägedel.
...Peamiselt olid lumehelbed head ja enamik neist tegi oma tööd tõsise pühendumusega, kuid alati leidus ka neid, kes korraliku töötegemise asemel pigem maanteedele ummikuid korraldasid või majaesiseid kinni katsid nii, et inimesed enam korralikult liikuma ei pääsenud. Endi arvates olid nad väga naljakad, kuid inimesed ning korralikumad lumehelbed kortsutasid selliste sigaduste peale kulmu. Lumehelveste pealik pahandas iga kord üleannetutega:
...„Olgu see viimane kord! Meid on niigi vähe ning enamasti ei ulatu lumekiht kaugemale lõunasse Lätist. Ja teie siin! Te lihtsalt raiskate oma annet ning asute tegema sigadusi! Mis kasu on teist Prantsusmaa veiniistandustes, kui seal pole lastel korralikke kelkegi, millega lustida? Ja mis kasu on teie hangedest keset maanteed, kuhu ükski suusataja ega kelgutaja lähenedagi ei tohi? Autod lömastaksid nad koheselt. Aga ei, selle peale te põmmpead enam muidugi ei mõtle! Teil on peamineitada süütute inimeste üle ning teha teiste tööd veelgi keerulisemaks.“
...Enamasti olid pahanduste tegijate seas noorukesed helbed, kes veel päriselt ei taibanud oma töö tõsidust ning puhtalt uudishimust vahel Egiptuseni välja põrutasid või mängulustist end kogemata suurtele teedele autode vahele keerlema jätsid. Ometi oli tööst kõrvale hiilijate seas ka vanu, kel oli kombeks end keelega üle limpsida ning seejärel maas õelalt naerdes ootele jääda. Küllap peagi tuleb keegi, kes ei märka jäiseks limpsitud helbe libedust ning oma saba korralikult ära lööb. Vahel tuli oodata lühemat, vahel pikemat aega, kuid alati ilmus mõni ohver.
...Nüüd oli taas saabunud oktoober ning lumehelbed, kes viimased kuus kuud olid saanud rahus mängida Saboteuri ja sibikunni, askeldasid nüüd taas oma valgete töörüüde kallal ning valmistusid peagi ankrut hiivama. Ainult üks punt lumehelbeid tegeles veel tunnelite lauamängus kaevamise ja kulla otsimisega.
...„Võeh, jälle see töö,“ porises üks vana lumehelves kaevanduse kaarti lauale pannes. „Mis kasu on rüü koristamisest, kui koheselt tuleb mõni peni ja värvib selle kollaseks?“
...„Või siis nätsutatakse sind palliks ja hakatakse limpsima, „ võdistas teine õlgu.
...„Haa, su kirka on katki!“ hüüatas kolmas ning asetas kirka lõhkumise kaarti mängukaaslase ette. „Limpsimine pole midagi! Nii jääb laps köhaseks ega ilmu mäele niipea tagasi. Ja sul kohe tööd vähem. Muidu aina vaata ja jälgi, et mägi ikka ühtlaselt kaetud oleka ja kelke lõhkuma ei hakkaks.“
...„Ja ülepäeva tuleb veel liivased jalajäljed värske valge kihiga katta.,“ lisas neljas ning lõpetas tunneli.
...„Sina! Sabotöör!“ kiunatas mängujärjekorras viies lumehelves. „Et su käru enam kunagi terveks ei saaks!“ ja viskas vajaliku kaarti neljanda mängija ette.
...Esimene, kõige vanem, mängija vaatas mängulauda ning teatas:
...„Saboteeri siis seda laeva parem. Et me liiga kiiresti kohale ei jõuaks.“
...„Kuidas? Kas seda saab ka teha?“ päris üks õige nooruke lumehelves, kes alles esimest talve lõunasse kihutamas oli. Tal oli hirm eelseisva poolaasta pärast. Kõik rääkisid muudkui kohusetundest ja tööst ja raskustest ning siis veel liiv, sool, koerad ja graniitkillustik. Ja jäiseks ei tohtinud minna ning liiga palju vett ei tohtinud neelata ka (see teeks laste kindad märjaks). Kogu see käskude ja keeldude virr-varr võttis pea umbe ning ta hoidis end kuni viimase hetkeni lauamängu küljes kinni.
...„Noh, mõned talved tagasi oli tuul terve tee vastu ning meie pilv pidi hirmsa ringiga minema, et kohale jõuda. Ja siis on vahel suured sulad – noh, need soojad ilmad. Siis kamandatakse kiiresti kõik tagasi pilve sisse, kuid seda tuleb teha märkamatult ja läbipaistvas rüüs. On olnud talvi, mil me enamuse ajast istume pilves ja ootame ilma jahenemist.“
...„Jah, aga kui neil tarkpeadel,“ kolmas mängija viipas käega suunda, kus pidi asetsema pilve juhtimispaneel, „seal üleval tuju pahaks läheb, siis kupatatakse meid ka mitme soojakraadiga maa peale. No ma tõesti ei mõista, milleks!? Mingiks lumesõjaks ja kaheks kindluseks? Ja siis kaks päeva hiljem rassi end jälle pilve tagasi.“
...Vahepeal oli lumepilv laskunud madalamale, et võtta peale viimased tulijad. Vähegi sompus ilmaga püüdis ta ikka madalamale laskuda, kui helvestel põgeneda tuli. Õnneks ei taibanud inimesed kunagi, et see peaaegu puulatvadeni ulatuv pilv ei ole mitte rõske madalrõhkkonna ja soojaga tulev vihmapilv, vaid lumehelveste päästemissioon.
...„Kuulge! Kui me oma läbipaistvad rüüd kokku seome, ulatub see otsapidi selle puu latva,“ seletas kolmas mängija ootamatu elevusega.
...„Ei need rüüd suuda pilve tagasi hoida,“ pomises esimene mängija allaandvalt.
...„Aga, kui tuul hoiab tagasi, siis äkki ka rüüd?“ kogeles nooruke helves lootusrikkalt. „No vähemalt ehk kuu aega võidab juurde?“ Ta vaatas teistele mängijatele paluvalt otsa.
...„Olgu!“ võttis neljas mängija ohjad enda kätte. „Sina, kollanokk, mine lattu ja too läbipaistvaid rüüsid nii palju kui kanda jaksad. Me ei tea, kauaks pilv peatus, kuid me võime ju katsetada. Esmalt ühe nööri ja siis veel mõned, kui õnnestub.“
...„Nad leiavad need üles,“ soigus esimene mängija.
...„Leiavad, siis leiavad, kuid iga võidetud päev tähendab veel...“ Ta püüdis midagi seletamatut näppudel kokku liita. „Tähendab veel kuutekümmet mängu täislaual!“

Ma ei tea, kas nad on tänaseks juba pilve puude küljest lahti saanud, kuid kohale pole nad veel kahjuks jõudnud. Terve jõulude ja aastavahetuse pidid mõned üksikud kevadel laevast maha jäänud helbed rabelema kolme eest. Ometi polnud nende jaks piisav ning peagi lõpeb sootuks. Ainsaks suusataja leevenudseks kloonimismasinast (lumekahurist) tulnud täiesti koolitamata helbemass. Tõeline lumehelbe armee ei tunnista neid kunagi päriselt enda sarnasteks, sest kloonid ei oska end sedavõrd kohevalt sättida, nad ei kaunista lisaks rajale ka rajaäärseid puid ja maju ega lõbusta koolimajast välja astuvaid lapsi. Loodetavasti on siiski ka Tõelised Tegijad juba siiapoole teel ning enne kevadet annab ikka viisakamat talve ka.

Ehk head uut aastat, sõbrad! Vahetus oli ütlemata vahva ning loodetavasti ei jää ka aasta ise sellele alla.