1/199

Sattusin eile tegema isiksuse testi. Tulemused olid mingis mõttes aimatavad, kuigi ma ise ennast nii läbivalt ja radikaalselt loomeinimeseks ei pea (no vähemalt aeg ajalt suudan ma siiski vähemalt ühe jalaga maad ka puudutada). Samas see polegi hetkel nii oluline (kuigi, teatav soov diskuteerida tekkis siiski). Hoopis lahedam probleem tekkis ühe konkreetse küsimusega. Test koosnes siis 199st väitest ning vastusevalikus olid: nõustun täiesti, olen üldjoontes nõus, raske öelda, üldjoontes ei nõustu, ei nõustu üldse. Ja siis sadas minu ette väide: mulle ei ole kunagi meeldinud unistada, et kõik minu soovid täituvad. Möhh? Eee... Mmm... Mida? Oot, loeme uuesti. Esimese mõttena hakkab jooksma trots: kõik soovid ei saa ju kunagi täituda (süües kasvab isu ja pealegi seisab saksakeelne Faust mul endiselt riiulis ja alles ootab oma lugemiskorda, ma pühin tema pealt suhteliselt regulaarselt tolmu). Ehk, meeldib see mulle või mitte, tuleb tunnistada oma küündimatust - minu jaoks pole võimalik unistada (vahet pole, kas ma tahaksin või mitte) asjadest, mille tõenäosus on väiksem kui pluss üks jagatud lõpmatusega. Seejärel köitis mid väite esimene pool. Nii, unistada mulle meeldib. Ja millest siis veel kui mitte soovide täitumisest. AGA kõikide soovide? Mida paganat nad sellega mõtlevad!? Isiklik mõte jooksis kiiresti kuhugi seda rada, et ei meeldi unistada kõikide soovide täitumisest, sest edasi tuleks mandumine. Ja inimese rahutu loomus ei suudaks unistada "mittemillestki". Noh, sellel lähenemisel on ju isegi jumet ja selles osas tuleks ju isegi leppida väite õigsusega. Ja siiski - lugesin seda küsimust uuesti ja uuesti ja viimaks, kui kaabel ikka täiesti rulli keeratud oli ning vasakul seina ääres puhkas, küsisin kõrvalseisjalt, et kuidas tema aru saab. Lugesin väite ja sain vastuseks "Möhh!?", lugesin uuesti ja juba kumises mingi "eee... mmm..." noh ja kui ma oma visiooni lahti seletasin, siis sain ka teise seletuse, et, ei, nad mõtlevad seal, et kui perses sa oma emotsionaalsusega oled. Ehk siis soovide täitumisest unistamise mittemeeldimine mõõdupuuna madalale enesehinnangule ja hirmule unistada soovide täitumisest (kui enda meelest võimatutest sündmustest). Nii, kaabel oli juba seina äärde rulli keeratud. Järgmiste hetkede jooksul tõusis see kaablirull õhku ning langes valju mõtsatusega eriti jabura küsimuse peale, püüdes teel küsimust löastada ja ise sealjuures lootusetult sõlme minnes. Nii, alustame otsast: kõik soovid ei saa kunagi täituda, kuid kõik tänased soovid saavad aja jooksul täituda - teoreetiliselt lähenedes on matemaatiliselt "kõikide soovide" täitumine võimatu, kuid integreerides üle teatud ajavahemiku või lähendades arvutuse lihtsustamiseks "kõik" mingile reaalsele arvväärtusele (vana nali kerakujulistest hobustest - sest kera liikumist on lihtsam arvutada), on tegemist siiski võimaliku sündmusega. Kas nende "kõik" on "matemaatiline kõik" või "füüsikaline kõik"? Edasi - mulle meeldib unistada soovide täitumisest. Üldjuhul unistan ma korraga ainult ühe soovi täitumisest, mis ei välista, et ma kolme sekundi pärast võtan ette järgmise. Ehk taaskord: kas ma olen kunagi sõnastanud unistust "ma tahan, et kõik mu soovid täituksid"? Ei ole. Aga ma olen arvatavasti kõikide soovide kohta mingil hetkel unistanud, et need võiksid täituda. Nii, aga kas mulle meeldib või ei meeldi unistada kõikide soovide täitumisest? Oot, defineerimata jäid "kõik soovid", unistamise üheaegsus või separeeritus ja üldse, kuidas ma saan teada, kas mulle meeldib või mitte, kui ma ei saa aru, kas küsimus, mida minult küsiti, on esitatud positiivse ja edasiviiva tagamõttega nagu mina sellest aru sain või negatiivsega nagu õrvalt öeldi? Ehh, pärast pikka ja jaburaks muutuvat mõttekäiku panin linnukese: "raske öelda". Aga nagu näha, ei saanud see teema veel sellega otsa ja see küsimus kummitab mind veel tänagi.