vaimsest võimekusest

Nii, üks kord on ikka esimene kord, ütleb mingisugune sõna. Juhtus siis nii, et ka mina sattusin esimest korda elus paaride meistrikatele. Minek oli võrratu - hea muusika, vaheldusrikas ilm, vaatamisväärsused (be-em-veed ja muud loomad) kraavipervedel... Ja kuigi taustamuusika ei teinud just ülemäära head koostööd akna taguse ilmaga, tõstis selline retk tuju päris korralikult. Laupäeva hommik algas segaselt - esmalt selgus tõsiasi, et ma olen unustanud sularaha välja võtta, seega jooks pangaautomaati ja siis bussi peale ja siis veel üks kohv ning alata ta võiski.

Esimesed kaheksa jagu olid täiesti inspireerimatud. Mõte alles magas, valed lülitused, hajameelsed pakkumised... phähhh, täielik jura. Järgmised kaheksa nägid liiga uskumatud välja, et olla tõsi. Ma arvan, et ka jõulude ajal ei saanud ma nii palju kingitusi! Vaikselt hakkasin ka mina üles ärkama ja mine tea, ehk on isegi šansud edasi saamiseks olemas siiski. Kolmas (ja viimane enne lõunat) kaheksa olid minu eri. Selgus, et mõistus siiski polnud veel üles ärganud, küll aga oli sellega hakkama saanud julgus (mis ilma mõistuseta on teadagi vaid hulljulgus), optimism ja kuna mu kõht juba koledal kombel korises, siis ka tigedus. Tigedalt optimistlik hulljulgus... Noh, ütleme nii, et mõistuse puudumine saab alati karistatud.

Lõuna! Jumalik. Esimene tüng - kogu lõunasöögist on alles vaid karbonaad (paksu nisupaneeringuga) -> hea küll, peeretame siis, kui muud üle ei jää, aga jäätise võtan juurde, see lohutab veidi, kui praadi väga songima peab. Järgmine tüng - kes see kurat topib seda rõvedat tilli keedukartulitele!?? Ok, tean, Džingel... öäk... õnneks andis pisikese palve peale leiutada köögist kartulid, mis veel ei olnud tilliga üle valatud. Haa, ma olin omadega rahul, kuni... kolmas tüng - no nüüd ma tean, miks nad tilliga solgivad oma kartulit. Nimelt sort, mida nad kasutavad, pole mõeldud inimestele söömiseks. Ma pole ammu kohanud nii maitsetut ja mõttetut kartulit, mida on ka valesti töödeldud. (Huvitav, kas kokaks õppides tõesti ei õpetata, et jahuseid ja tärkliseseid kartuleid tuleb töödelda natuke erinevalt? ja neid, milles pole ei "jahu" aga "liimi" ei anta üldse inimestele söögiks). Ok, kõht oli ikka kole tühi ja hakkasin endale siis sisse toppima seda va praadi, mille maitse ei erinenud märkimisväärselt saepuru ja pva liimi kombinatsioonist (ka kaste oli silmatorkavalt tehtud valmis pulbrisegust ja seega üldsegi mitte kohaliku maitsetraditsiooniga kooskõlastatult maitsestatud). Tüng number neli - sel ajal kui ma ikka veel rabelesin saepuru söömise kallal ja ainult unistavalt oma jäätist maasikatoormoosiga vaatasin, ilmus sööklasse kohtunik: "viis minutit vooru alguseni". No eks ma siis jätsin selle rabelemise, tõstsin viimase tüki mitte ülemäära hästi maitsestatud šnitslit kõrvale ja haarasin magustoidu. Ahmisin teise ilma igasuguse mõnulemisajata sisse ning astusin mängusaali tigedamana kui ma sealt lahkusin. Pagan, peab ju olema mingi võimalus, kuidas korraldada seal söömine normaalselt? Alustada hommikul tund aega varem ja teha pikem lõuna? Ühesõnaga, tegelt ka, süüa tahaks.

Neljas voor oli oivaline. Isegi mina tegin üksjagu asju õigesti. kaheksa jaotusega taas 68% (nagu oli ka hommikuse keskmise kaheksa juures) ja täiesti edevalt olime teise sessiooni kolmandad üheks hetkeks. Teine kaheksa polnud enam nii ilus - patserdasin, oli piinlik, aga mis teha? Samas teisedki patserdasid ning mingil moel õnnestus meil küünte ja hammastega kinni hoida teise sessiooni neljandast kohast. Ja siis hakkas see pihta! Kurk jäi kangeks, saal muutus külmaks (mu arvates), pea paksenes, hambad plagisesid... Persse! Viimasest kaheksast ei tea ma midagi - aga kuna me kukkusime kaheksa jaotusega (24st) neljandalt kohalt kaheteistkümnendale, siis järelikult olin ma ikka igas mõttes juba peast soe.

Õe juurde jõudis juba selline kergelt vibreeriv narts - palavik oli kallal, peavalu hoidis ärkvel ja mingi tiksumine toimus veel mitu tundi. Vedelesin teki all ja piilusin ühe silmaga telekat. Hommikul ärgates ei olnud kael kuigi koostööaldis. Endiselt peast soe, otsustasin, et kui võõras linnas nagunii, siis pole vahet - võib ka mängida (isegi kui neelatada on vastik ja pead tuleb pöörata koos kehaga. No tolle päeva mängust ma suurt ei mäleta, kuid paar sellist hetke ilmestamaks minu mõtlemisvõimet.

Võtan kätte lehe:

T986

AT842

KT

A4

Vaatan kaarti üle, loen punktid kokku - 9p, 5:4 jaotus, hähh, odavas tsoonis avame 2D (Wilk). Vasakul, Leedu tädi küsib, mis see on. Seletan talle ära, teeb ahah, kuid täpsustab jõuvahemikku. Vastan 5-9 (hea jaotuse ja 10-11 silmaga tahaks juba 1 kallis avada ju odavas), tema küsib vastu: 5-11? Ahh, persse, ma ei viitsi uuesti seletada ja üldjoontes on tal ju õigus, seega noogutasin. Kaks minutit hiljem sain aru, kui pagana õige noogutuse ma just äsja tegin.

Ja teine analoogne absakas. Võtan kätte kaartid, loen üle, sain ilusasti 13, panin nad siis kätte lauali:

JT86

98

QT653

4

Jummala loogiline jaotus, eksole? Ökul avab 1C(!), paremalt 1H, minult pass ja vasakult ka pass. Ökulilt 1NT, paremalt pass. Vaatan, mis ma vaatan oma lehte, no mitte midagi ei ole, metsa, mängi siis 1NT.

Lehte lauda panne selgus tõsiasi, et tegelik jaotus oli hoopis:

JT86

98

QT653

K4

No ja kui Ökul nüüd ka 9 tihi korjas, siis tekkis tahtmine laua alla kaduda... Õnneks kaitstakse sealt ülalt poolt endiselt joodikuid ja idioote ja see lihtne kaartikaotamisetrikk tõi meile ikka väga tugevalt sisse. Kahjuks suutsin ma ka selliseid asju korda saata, kus ka kõrgemad võimud pidid käsi laiutama - nad võivad küll idioote kaitsta, kuid no ka nendel on piirid (nii kannatusel kui võimetel)... erinevalt idiootidest - idiootsusel ei ole piire...

Tagasitee kulges rahulikult. Viimasel sekundil jõudsime Tartus isegi poodi ning pärast koju jõudes (mega peavaluga ja tuumaväsimusega), teatas laps, et emps, sa ikka mäletad, et tal on homseks vaja söök kaasa võtta, kui nad Otepääle suuskama ja tuubitama lähevad. Noh, eks ma siis hakkasin esmalt õhtusööki tegema (selle defineeris ta kohe Džinglisse jõudes ära, et soovib) ja samal ajal kõrvalt veel hapukoorekattega mustikakoogikesi küpsetama (tuli siuke tuju), ja siis riideid otsima ja suuski määrima ja... no enne kella ühte sain ikka magama ka. Uni ja tervis ongi ülehinnatud suurused... või siis mitte...

Pühapäevane meeletu peavalu asendus esmaspäevase uskumatu nohuga. Ok, õhtuks keeras ikka pea ka valutama ja äkki oli mingi palavik (ma igaks juhuks ei kraadinud - noh, et kangekaelsust ma varjata ei saanud, kuid peast soe vabatahtlikult ikka ei ole). Aga bridžilauas olin ma pühapäevasel tasemel. Hea meelega paneks siia selle jaotuse, mille ma Lauri vastu mängisin, kuid kahjuks on mul haugimälu ning kardetavasti on parim viis sellest kuulmiseks sattuda kunagi Lauri mõnele algajate kursusele - "ära nii tee" õppetunni raames.