Raske nädal oli. Samas muutus seesama nädal üheks huvitaivamaks viimaste kuude seas. Ühest küljest tööl, teisalt mu virtuaalne elu aga ka see PÄRIS maailm andis hämmastavaid võimalusi.

Meeletult mõnusa diskussiooni tekitas mu läinud pühapäevane blogipostitus. Minuni jõudsid arvamised ning mõtted, mis omakorda andsid meeletult palju võimalusi mõtete lennutamiseks kümne tuule suunas. Jah, kümne. Mitte nelja ega mõne vähegi mõistlikuma numbri jagu. Osa neist tuultest tuli minu sisse, teine osa sealt välja, kolmandad kaalusid selja taga itsitades, kas puhuda mind ümber või edasi....

Peaaegu samas teemas. Tulin eile Tallinnast ning minu selja taga istus umbes kolmekümnene ärimees. Algul olin veits tige, kui ta telefoniga valjuhäälselt rääkima haakas ning seejärel telefon veel teistkordseltki helises. Aga siis jäin kuulama - tema hääl, toon, see oli hoopis teine. Tuli kolmas ja ka kuues telefonikõne ning mina, istudes seljaga võhivõõra meesterahva poole, tabasin, millal oli tähtis ärikõne, millal samal teemal arutlus heast sõbrast töökaaslasega. Ootamatult, ühe kõne ajal tuli tema tooni eriline õrnus ja hoolivus - naine... või õde... Naeratasin tahtmatult. Selles hääles ei olnud sisseõpitud rolli raskust. See oli nii ehe! Ma peaaegu ei uskunud enam, et maailmas leidub nii siira (aga samas mitte lolli) olemisega täiskasvanuid.

Enamasti jäävad silmad nendeks õnnetuteks reeturiteks, kus saab lugeda seda tunnet. Jah, tõsi, hääl ikkagi ka, kuid need toonid on tihti nii peidetud, et teravaimgi kõrv tajub vaid hetketi kummastavat virvendust.

(Nii lihtne see ongi - see loo sisse sattumine - oma vaid häält ning ise vähimatki aimamata, on keegi minusugune grafomaan sind kribanud kas oma blogipostitusse või mõne muud tüüpi teksti sisse. Kõik taandub vaid kirjutaja enda mõtlemisvõime ning sündsustunde peale. ;))

Suurpuhastus - ometi sügava rahu saatel. Inimesed voolasid minust mööda. Iga hetkega jõudsin lähemale millelegi, mis on nii loomulik ja samas tihtilugu unustatud. Iga pöörang viis endale lähemale.

Läinud öösel, veidi švipsis peaga koju jõudes, viskasin end oma voodi peale pikali ning sõnastasin: ainult mina olen oluline. Egoistlik? Ju vist. Kas aga ka egoistlikum suvalisest muust asjast, mida me elus teeme? Vaevalt.

Kes peakski mind hoidma, kui ma ise end ei hoia? Kas keegi peaks minust hoolima rohkem kui ma ise? Oo ei! Egoistlik aga tõene. Altruistlik: kui mina ei hooli kellestki, ei hooli keegi ka minust. Aga ma tahan hoolida neist, kes on mu lähedal. Ma tahan! Vahest ka sellest egoismist, et siis hoolivad äkki nemad ka? Ahh, kuradile see küsimus! Päeva lõpuks loeb vaid see, kas ma uinun naerdes või nuttes. Kõik muu on nii nõmedalt ebaoluline.

Minu eest ei ela keegi. Ja keegi ei saa mu hingele rahu anda, kui ma seestpoolt põlen ning tulitan. On asju, mida osta ei saa! Kuid seda väärtuslikumaks nad osutuvad, seda enam tuleks neid otsida. Ärkasin hommikul ning duši alla minemise asemel otsustasin võtta oma kohvi ning pugeda vanni. Haarasin kaasa ka perioodika, mille lugemiseks pole kiirel hetkel aega leidnud. Vedelesin vannis, lugesin kultuuriuudiseid ning nautisin vaikust. Rahu!

Sai selline veidi segane tekst ehk. Mõtteid on nii palju, et nende naudinguga seedimine võtab oma aja. Ja ma naudin sellest ajast iga sekundit!