Millega tegelevad inimesed neil hommikutel, mis algavad hullu janu, pisikese tasakaalutuse ja suure sooviga magada? Krt seda teab aga minu puhul on pohmakas see aeg, mil mõistus kriibib mingisse mõtisklusse kinni. Tänase hommiku teema oli siis naiselikkus või siis mitte.

Kunagi, umbes neli aastat tagasi ütles Indrek mulle, et ma olen nagu kümneaastane poisike. Oi, kui tige ma toona olin. Iga rakk minus karjus selle väite vastu. Mina!? Kuidas siis nii? Mis asi see on, mida naiselikuks peetakse? Mis mõttes poisike.

Tema ainult itsitas sellise trotsi peale ja viitas mu mängulustile. Pobises midagi kaartidest, sudokudest, füüsikast ja igasugu muudest napakatest nuputamisülesannetest, mille peale mul pidi silm kergelt hullumeelsena särama hakkama. Mainis mu trotsi igasuguste remont- ja ehitustööde isetegemises ja mingeid muid sarnaseid asju.

Mina olin toona oma arvates maailma suurim romantik ja unistaja, kelle süda lõi värisema hea luuletuse peale ning hing paisus suuremaks endast, kui pastakaga käsi vaatas puhast paberilehte. Pigem meenutasin ma endale teismelist tütarlast, kes ootusärevana vaatab iga algavat päeva küsimusega: kas siia päeva saabud suur ja helesinine armastus? Kas mu unistused kasvavad kunagi reaalsuseks? Kas päike on alati soe ja taevas helesinine? Muidugi, mis seal salata, on kummalised mõttega mängud ja igasugused nupukad minu jaoks hukutavam suvalisest narkootikumist. (1000tk puzzlet ja ma unustan kohvi ja sigaretid, söögi ja koristamise kaheks päevaks.)

Tänasel päeval olen ma uhke selle lapse üle, kes mu sees ikka kihutab mind mängima, nuputama, otsima ja vaimustuma. Ja omal moel (ning natuke salaja vist) olen ma uhke, kui ma kuskil sedapidi välja paistan. Ja hirmul olen samal põhjusel. Miks? Sest hoolimata oma mängulisusest ja "saan ise hakkamast" olen ma ikkagi romantikust naisterahvas, kes unistab oma printsist valgel hobusel. Olgu mul siis see unistus. See meeldib mulle sama palju kui mõni totakas ülesanne stiilis "kellel on sebra ja kes joob limonaadi".

Ja siis jõudis see sama poisilikkuse teema taas ringiga minuni. Ainult, et nelja aastaga on poisilikust tüdrukust kasvanud "mehelik naine"? No oli ikka, mida seedida. Masendavalt suur mõju on sõnastustel, eks ole? Ja ma veeretasin oma rahuliku pohmas hommiku mõtiskledes naiselikkuse ja mehelikkuse üle. Seda on varemgi ette tulnud ning ka vestlusi sõpradega noil teemadel. Eks ikka enese otsimise/leidmise eesmärgil.

On üllatavalt palju neid, kelle jaoks naiselik meenutab esimese asjana tibilikku peenutsemist või ajulagedust aga ka seda rõvedat seljataga urgitsemist, ussitsemist, intriige ja demonstratsioone. Te võite mind nüüd lootusetuks romantikuks ja hulluks konservatiiviks tembeldada (olen mõlemaga kahe käega nõus), kuid minu silmis, kõrvus ja südames on naiselikkus midagi kõvasti ilusamat.Peenutsemine on pigem geilik ning edevus ühel, teisel või kolmandal moel pelgalt inimlik omadus. Naiselikku on minu silmis ennekõike seotud emaliku hoolivusega, igatsusega millegi ilusa poole. Samas ka praktilisus, sotsiaalne tarkus (ei maniküüri lahtioleku aegade teadmine ei kuulu sinna alla). Pigem oskus hoida sõpru, oskus näha lähedase valu, igatsus, helesiniste unistuste hoidmine ka raskeimal hetkel, tasakaalustada end ümbritsevat isiksuste hulka.

Kui ma seda niiviisi kirjeldan, siis olen sunnitud tõdema, et minu jaoks on naiselikkus seotud tihedalt emalikkusega, ürgse eripäraga meeste ja naiste vahel (et asjast õiget ülevaadet anda, pean mainima, et viimast väljendit ma tõeliselt vihkan tema subjektiivsuse pärast, kuid ma ei osanud kuidagi paremini kirjeldada). Sa kannad ja kasvatad oma lapsed, hoiad kogu oma elujõuga neid, kes on su lähedal, pühid pisara, kui vaja, haarad embusse nende unistused ning hoiad neid. Tjahh, sai selline vanamoeline ja ehk isegi naiive jutt. Ja ikkagi - idiootsus pole ei naiselik, mehelik ega ka midagi muud - idiootsus on pelgalt idiootsus. Punkt.