Otsid mingit seosega blogipostitust? Otsi mujalt, sest siit sa seda ei leia.

"Kui juba lennata, siis lennata kõrgelt".
"Muidu poleks kukkumised kukkumise nime väärt, jah" kobiseb mingi alalhoiuinstinkt minu sees üsna sarkastilisel toonil.
"Aga milleks siis üldse on mõtetele tiivad antud, kui nad meid maast kõrgemale ei vii kui napilt paar meetrit? "

Jah, milleks? Kui juba tunned, et tiivad tahavad vägisi kõrgemale vedada, siis oleks igati paslik visata enesest välja kõik, mis võiks lendu pidurdada! EI, vahest siiski natukesehaaval - täna viskan ühe kivi minema, homme katsun lahti saada järgmisest. No nii harjutamise mõttes, teeks algul natuke madallendu. Kui avariid ei toimu, siis võiks ju homme pisut kõrgemale minna ning nädala lõpuks peaks ikkagi pilk juba üle puude ulatuma...

Miski minu sees, mis veel mäletab varasemate kukkumiste haavu, kisab täiest kõrist: "ja siis tuleb kokkupõrge mingi UFOga ja kes sind siis lappima hakkab?Mina seda enam teha ei taha! Mina seda enam ei tee."

Muigan tahtmatult - ma olen ise üks paras UFO. No kujutage nüüd ette, kuidas mina, mitte just kriipspeenikesena lendlen mõttejõul taeva alla? Pisike punane fliis üll ning peaaegu räbaldunud teksad jalas nagu Karlsson. Ainult propeller on puudu ning linnaks on Tartu. Ma millegi pärast ei usu, et Karlsson kunagi Tartu kohal põrisemas on käinud.

Midagi tuleks teha selle Kaine Mõtlemisega! Midagi tuleks teha, aga mida? Sest, kui juba lennata, siis ainult ja ainult kõrgelt!