Täna sattus mulle kätte Betti Alveri Tähetund. Lugesin seda ning tajusin, kuivõrd on muutunud minu tunnetus ühte luuletust lugedes. Ei-ei, mitte sugugi halvemaks ega paremaks. Isegi mitte tugevamaks ega nõrgemaks. Ikka kompan ma seda oma südame alumise vasaku nurgaga. Ikka käib ta minust läbi nii, et ka mu juuksekarva lõhenenud otsad tajuvad kõike.

Neid luuletusi on ju tegelt veel, mille juures tunnetus on muutunud kardinaalselt ja samas eiüldse. Ikka veel võib miski panna mu südame valust nii pisikeseks tõmbuma, et kortsutatud paberikilluke on ka avalam. Mõni neist paneb käe hellalt õlale ning sosistab lohutavalt kõrva. Teised on kui lapsed, mis sütitavad sära silmades ning on ka neid, kes tulevad su juurde just siis, kui on raske ning naeravad heledalt. Just nende viimastega tekib lõhkiminemise tunne. Valu surub kokku ja rõõm surub laiali ning ometi muutub reaalsus üha hägusamaks, tuba üha kaugemaks ning see on oodatud puhkus.

Kui ma teismeline olin, siis mõjusid nad mu hingele kui batuut. Ikka kõrgemale sundisid nad mind hüppama. Hõõritasin oma kaela ning põrkasin aina uuesti ja uuesti - ikka kõrgemale! Pea pilvedes oli turvalisem. Seal olid värvid selgemad, emotsioonid heledamad ning unistused nagu itsitavad kolmeaastased - pudeliski ei püsi paigal.

Nüüd on nad kui suunajad. Hellalt, kuid kindlalt pöörates mu pead ühes või teises suunas, juhatades sõrmega vaatama midagi, mida ma varem pole märganud. Ja nad ei peatu! Seda kindlasti mitte. Kas ma lendan nüüd madalamalt? Kas mu unistused on nüüd vähemad? Oo ei! Mingi hoolitsus on lisandunud. Vahel tahaks sellele samale luuletusele, mis mind hoidis ja kaitses rasketel aegadel, öelda: lase ma hoian nüüd sind ka. Tahaks mõnele mõttele panna käe õlale ning puhuda haavale, nagu lapsele.

Sõltumata kõigest. Sõltumata muutuvatest ilmadest ning lisanduvast elukogemusest - lemmikud on suuresti samad, mis 12 aastat tagasi.

Nad on teised ja siiski need samad. Just nagu mu omagi kirjutatu. Avades täna mõnd neist vihikutest, mis sai kirjutatud keskkooli ajal, ma ei mäleta neid tekste. Lugema asudes meenub. Meenub aeg, emotsioon. Meenub midagi veel. Ja siis sa sirvid neid, Leides, et mõned neist on head. Mitte niivõrd head selles tänases kontekstis. Ikka pisut lapselikud, veidi naiivsed, kuid mõnusad just viieteistaastase vaatenurgast. Mulle meeldib see unistustest õhetav sinisilmne tütarlaps, kes raiub teed läbi elu alguse. Jõuliselt aga ettevaatlikult.

Miks ma ütlen, et meenub? Eks ikka selle pärast, et ma ise iial ei tea, mida ma hetk tagasi kirjutasin. On mõte, istud laua taha, haarad pastaka või klaviatuuri järele ning edasi... Edasi toimib maailm justkui minust sõltumatult. Emotsioon on nii suur, et mälu ei jõua talletada. Soov midagi välja valada on jõulisem õigekirja kontrolleritest. Mitte kunagi ei jõua tekstid sinna välja, kuhu nad oleksid pidanud lõppema. Ikka tuleb mingi küsimus, idee või sõna - istub mu õlale ja itsitab. Mina, rumaluke, muidugi pean kohe vaatama asuma, mis see seal kumab. Vastusest koorub järgmine ning tollest veel edasi ning siis, täiesti ootamatult tuleb lõpp. Kõik, rohkem polegi midagi.

Ja tee, mis sa tahad, sellest punktist ei venita enam miski väevõimuga algse mõtte kujutletavatesse kulminatsioonidesse...

Head aega!