Eluaegsete haigustega harjumise võlud. Esimene nädal kulges teemal "perearstid kipuvad olema idioodid" ja "otsime, leiame, küll me hakkama saame" ning "õlu ja džinn, õlu ja džinn..."

Täna aga hakkas šoki järgmine faas. Kõndisin poes, kolasin riiulite vahel ning maiustuste juures (ei mul ei olnud isu, lihtsalt torkas pähe) vatasin oma lemmikmaiust ning olin sunnitud tõdema: hüvasti. Oi, see oli vastik mõte!

Ja siis hakkas keerutama peas mingeid mõtteid stiilis sõbrad ja üritused ja koogid ja joogid ja... Päris ausalt - hakkas ajudele.

Ühest asjast ma loodan tänu blogile pääseda - see on see sundimine teemal "no söö natukenegi. Maitse, mis see sulle ikka teeb" Et siis - targad sõbrad, nagu te mul olete, saate aru küll, et ega ikka ei tohi.

Aga sellest teisest asjast, et ma ei tohi lakku täis peaga ka unustada, et kook on mu soolestikule saatanast... Kas ma pean nüüd elu lõpuni olema tugev? Järjekindel? Ja millal mina tohin elu vabalt võtta?

Ma nüüd siis jälle depresseerun vahelduseks natuke. Ah, krt seda teab, miks ma tegelikult sitas tujus olen. Ja kesse tahakski teada? Mina igatahes mitte. Eelistaks sellele raudselt kiiret ülesaamist. Või mida iganes. Igatahes on nüüd taas üks teema, mida lisaks bridžile (mille kohta pole kahjuks viimasel ajal midagi liiga ilusat juhtunud) arendada ning mille üle mõtiskleda klaviatuuri vahendusel.