On täiesti hämmastav, millistest pisiasjadest koosneb hea olemine! Samavõrra hämmastav on muidugi ka see, kui mikroskoopiliste õnnetuste jada olemise absaluutselt negatiivseks muuta võib - aga see pole praegu oluline. Mis siis on? No ikka see, et sõltumata igasugustest imelikest asjadest on vist saabumas üks ääretult meeldiv sõbrapäev (üle aastate). Ei-ei, sõbrapäeva ennast ma ei tähista. No milleks? Joomiseks sobib iga teine päev sama hästi. Sõprade seltsis viibimiseks samamoodi. Liiati võib selle õhtu ka vabalt rahumeeli üksi kodus istuda ja pesu triikida - maailm ei hakka sellest teistpidi pöörlema ning minu elamine saaks veidikenegi ilusama ilme.

Aga ikkagi. Teate, sellgega võib äragi harjuda, et kõht ei valuta pidevalt (kui ikka juba üle nädala on rahu majas olnud, siis jääd hetkeks teravamalt kuulatama - mis nüüd lahti on?). Pealegi on suhteliselt koomiline istuda kohvikus ja piinata vaeseid teenindajaid küsimustega: mis kaste sellel prael on või, mida selles asjas paksendajana on kasutatud? Tegelikult on mul neist ikka natuke kahju ka, kui nad vahel minu pärast mitu tiiru köögivahet peavad jooksma. Vaikselt ootan, et mingi mõne nädala pärast võiks ka üldine füüsiline vorm juba tasapisi paranema hakata.

Teisalt, üle pika aja on mul taas midagi seoses bridžiga, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Noh, esiteks ei ole ju tulemuste üle suurt midagi kurta, kuid hoopis parem meel on mul selle üle, et hästi palju õpetlikke situatsioone on ette tulnud. Hästi lahe hetke oli sel esmaspäeval. Mul oli käes päris ilus leht - avasin. Vastane kobises miskit vahele ja Minna ütles teisel korrusel mittesundivana oma masti. Oi, ma mõtlesin. Tavaliselt tuleks Minnaga mängides minu lehega midagi öelda. Samas on viimasel ajal olnud hästi palju juttu sellest mittesundivast järgnevusest ja sellest, kuidas ta sundida saab... No ma teen ausa passi, vaatame, kas tuleb õpetlik koht. Tuli! Ilus 9 tihi ja Minna hiljem küsis: "Ma ju tohtisin siin oma kaheksa punktiga öelda?" Ehk siis seekord tuli õpetlikuna mulle. Kusjuures need kohad on mind alati paelunud (sõltumata sellest, kas asi joppab poolkogemat hästi või läheb kala pärast täiesti metsa), kus mul on, mida õppida. Sellised jaotused, millele mõtled veel õhtul pikalt. Eriliselt lahedad on muidugi need hetked, mil kunagi hiljem tuvastad lauas sarnase situatsiooni ning teed endale teadliku märkuse - näe, selgeks sain selle mõtte!

Tohutu energiasüsti andis ka eile tuvastatud kahepoolne optimism ja ootus. See on just see ainus emotsioon, mille pealt saab areneda ja edasi minna. Ainus, mis võimaldab iga kord (ka 40%-st tulemust vastu võttes) võtta jaotusi ja luua neist endale positiivsete õppetundide jada. Mu sõnastus pole ehk antud kohas kõige parem, kuid ma loodan, et te mõistate. Ikka pisike siht ja eesmärk õigu pisut käeulatusest välja, täie usuga, et homseks, no hiljemalt ülehomseks olen kasvanud piisavalt ulatamaks tolle verstapostini.

Mis veel? Aa, esmaspäeval olin sunnitud hkkama saama venekeelse telefonikõnega. Mina!? No kujutage ette, et mina peaksin kellegagi vene keeles suhtlema! Ma oskan vene keelt sama hästi kui keskmine puujalaga hobune. Aga hakkama sain! Täitsa lahe oli. Ausalt. Väljakutse absoluutselt vales teemas ja teises valdkonnas. Nende jaoks, kes seda keelt paremini mõistavad võis minu arutu soov, läbi telefoni midagi kätega selgeks teha, tunduda üsnagi pentsik, kuid vaatamata kõigele saime me lõpuks ikkagi teineteisest aru ning probleemi lahendatud. Ui, ma olin uhke enda üle!

No ma lihtsalt pidin selle postituse siia tegema. Esiteks selle pärast, et ma kergelt voolan üle kõikidest naljakatest pisiasjadest, mis on läinud täkkesse (stiilis - ma jõudsingi eile nii pesu triikimise kui ka raamatu lugemiseni) ja teisalt - muidu kisuks see blogi ikka liiga äärmuslikult negatiivseks irinaks. Ja see pole enam mina (ehk siis minu olemus, minu nägemuses, tuleb enim välja just emotsiooni üleküllusena ja enamasti on nad pigem joovastavad, kuid siis pole tihtilugu kirjutamiseks mahti).