Ma ei mäleta, et oleksin viimase viieteistkümne aasta jooksul mõne peegli ära lõhkunud. Aga mis teha! Kõik need mu sõpradest, kes lootsid mind lõpuks ometi mehele panna, peavad pettuma. Taas kord siis seis selline, et kui mulle keegi natukenegi meeldima hakkab, siis ta ilmtingimata üritab piirata kedagi teist. (hea, et ei hakanud midagi ise aretama vaid enne teada sain)

Aga ega ma eriti toriseda viitsi. Eks nende suhete ja üksi olemistega on ju ka ikkagi vorstil kaks otsa. Mul ei ole vajadust kellegagi kakelda ning lõppeks: see aeg, mis teistel kulub kalli kaasaga suhtlemiseks- selle saan rahulikult panna mängu õppimise alla. Pole paha seegi!

Eks ma muidugi pisut nördinud olen sellisest jätkuvast ebaõnnest. Aga samas: ähh! Ma parem ei jahu teile ning lähen ja istun BBOsse maha ning olen rõõmus ja rõõsa edasi! Või kolan oma arvutis teoreetiliste teadmiste jahil... ;) (teema on igatahes sama ja teada)