Kas inimestest on üldse võimalik aru saada? Njahh, see on nii halb küsimus, et vaevalt keegi mulle korralikku, teaduslikult põhjendatud vastust anda oskab. Huvitav, kas minust on võimalik aru saada? Ise ma end igatahes ei mõista. Pagana raske on leida mingit sisemiselt rahuldavat vastust, kui iga mõte ja tegu, mis ma sooritan käib risti vastu igasugusele loogikale (sh. naiselikule loogikale – ja see teadupärast on täiesti loogikavaba). No jah, küllap te juba aimate, mis tuuled edasises tekstis puhuma hakkavad. Aimake, aimake! Teil on õigus.

Kaua ma siis juba üksinda olen? Varsti saab neli aastat!!! Noh alguses oli jah jama ning siis veel hulgaliselt segaseid situatsioone otsa aga... Paar aastat tagasi otsustasin, et minu poolest võivad need mehed siis käia kus krt! Saan ise ka hakkama! Ma ei tahtnud enam nutta! Ausalt. Mitte ühegi mehe pärast vähemalt mitte. Muidugi on neid hetki, mil on raske. Hilissügisel, kui õues on üks pime ja porine aeg ning kõik, täis elevust, jõuludeks valmistuma hakkavad. Vahel ka siis, kui miskit lihtsalt untsu läheb... Nii hea oleks pugeda kellegi suure ja hea kaissu ning kuulda, et kõik saab korda! Ära muretse! Sina võid ka eksida! Ning alati ei peagi kõik välja tulema... Aga see on see üksi elamise hind: kui ma sellel eksamil läbi kukun, siis koputab exmat. uksele aga kui ma seda sadat krooni ei teeni, siis pole mul midagi homme süüa. Kui ma sellest bussist maha jään, siis kust ma leian inimese, kes tibule veel lasteaeda järgi jõuab ja... ja...

Paar nädalat tagasi kohtasin kedagi, kellega esimesest hetkest alates oli hea ning kindel, turvaline tunne. Mina! Selle asemel, et soojusest siiralt joovastuda, tundsin hoiatust kumisemas: ole ettevaatlik! Ära luba enesele ühtegi tunnet enne, kui oled 100% kindel, et ikka on. Isegi, kui ta leiab su esmalt väärtusliku oleva, siis suure tõenäosusega ta pettub. Minus pole ju midagi, millest keegi peaks vaimustuma (on muidugi pisike tõenäosus, et ma eksin, kuid sellele ei saa lootma jääda... kahjuks). Ja igaks juhuks ära hetkel suhtle, sest muidu mässid end veel millessegi (kui tuleb välja, et ta tegelikult on ka vahva inimene), mis taas pisaratega lõpeb. Nii võib kaotada väärtusliku sõbra ja neid on alati vaja. Pigem hoia kaugele, oota kuni maailm rahuneb ja vaata siis, kas saate veel kunagi kokku ning tont teab, on mingi pisike tõenäosus, et ta sind selle kõige peale ei peagi kõrgiks ja ülbeks.

Äkki ma olengi juba liiga kauaks üksi jäänud? Äkki ma ei oskagi enam seda õiget tunnet ära tunda? Ja kui oskangi ning kui peakski kunagi midagi tekkima... kas ma seda siis ka hoida suudan ning oskan? Liiga karm oleks mõelda, et jään veel aastateks üksi... Liiga karm oleks mõelda, et ma kunagi veel lahutada võiksin... Liiga karm oleks teada, et taas ämbrisse astun... Ma parem ei mõtlegi! Mõistusel pole kohta seal, kus on tärkamas kevad pärast pikka jääaega, kuid lilled on veidi umbusklikud: äkki see jää tuleb tagasi, oma valusa, huuli verele ja silmi veele kriipiva pakase ning kõledalt klaasja pilguga.

Nii ma siis istun ning nuputan, kas tänase päeva teema peaks olema Fontaine’i (vist… ma pole autoris just kuigi kindel, kuid midagi sellist nagu meenuks) “Rebane ja viinamarjad” või siis Alveri “Kuuljale” Ühte pidi võib maha magada midagi väga ilusat ja teistpidi pääseb “tõenäolistest” pisaratest. Kui otsutatud saan, siis annan teilegi teada! Kui keegi sellest jutust mingi loogika leiab, siis kribage mulle ka.