Ma võiksin vist tunde rääkida sellest, kuidas vältida hambaarsti juurde minekut ka siis, kui hammas valutab. Sellest, mismoodi hirmu talitseda või valust üle saada. Raha pole kunagi olnud nii piisavalt, et neid oma hammaste remondiks kulutada ja siis kui ma last ootasin, ei olnud mu hambad veel nii viletsas olukorras, et oleks kindlasti pidanud suuri asju ette võtma.
Täna on. Ma ei tea, kas mul üldse veel mõni auguta hammas on. Aga aastate jooksul on nii üks, teine kui kolmas auk kasvanud nii suureks, et ikka tuleb ette ka neid hambavalutamise perioode. Aga mul on hirm! Ma ei julge seda sammu ette võtta. Paanika lööb jalad nõrgaks niipea, kui vähegi hambaarstidest mõtlema hakkan.
Miks peab see olema selline kahe peaga lohe? Ühest küljest halvab hirm ja teisalt mõte, et sinna tuleks matta tuhandeid kroone, mida mul ei ole... Isegi ilma nende kahe hamba taastamiseta, mis tuleb eelnevalt välja sikutada, läheks remontimise peale enam kui mu poole aasta eelarve. Isegi, kui ma mõni päev võtan südame saapasäärest välja, vaatan talle tõsise pilguga otsa ning ütlen, et peab minema, siis ikkagi takerdub minek raha taha.
Et mis raha taha? Ah, et see on vaid ettekääne? Kaks nädalat tagasi esmaspäeval mängima minnes tabas mind kaks suurt üllatust korraga. Olin just leppinud hirmuga, et sel nädalal saavad nii raha kui ka söök otsa neljapäevaks. Astusin saali ja sain Laurilt teada, et hoi (!) minu (pigem küll partneri) hiilgav etteaste tagab mulle ühekordse prii sissepääsu. Kümme krooni nagu maast leitud ning juba valmis mõte, et näe ma ikkagi saan neljapäeval mängima minna. Isegi piiga saab süüa, kui taara rahaks teen kodus. Siis tuli mu partner ning sain kätte oma (suhteliselt teenimatult, kuid seda enam tööle sundiva) auhinnalise 50kr. Oooo! Kui te vaid teaksite! Lisaks suurele uhkusele ja meelitatusele olin ma päästetud nädala katastroofist. Mul oli eelarve ja ma vedasin ilusasti järgmise esmaspäevani välja... Öelge mulle, kust ma küll võiksin oma eelarvest leida selle raha, et külastada hambaarsti oma suus haigutava surnuaiaga? Ja kes hoiab üksikul foobikul kätt, kui ta kunagi rahapaja leiab?
Aga, mis puudutab seda 50. krooni, siis see on vaimusilmas paigutatud raamatute alla. Kohe kui kuskilt õnnestub oma nutikusega veel mingi raha välja petta, on raamatupoodi sõit! Selles osas olen ma sõltlane! Raamatupoodi jõudes on mul tavaliselt lõpuks üsna suva, kas mulle jääb söögiraha või mitte. Pole vist paremat narkomaania tõestust vajagi.
No comments:
Post a Comment